Ikstriim meikõuver

Kui kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis eiteagikuidastäpselt sattusin sellisele huvitavale lehele nagu Purse Blog. Vaatasin mis ma vaatasin neid kotte, eriti aga nende ulmelisi hindu, ja hakkasin huvi pärast kotte uurima sellise pilguga, nagu "tehtav", "no kui veidi sättida, siis saaks hakkama", "ahhaa, näe, tollest vanast kotist saaks sama teha" ja nii edasi. Ühesõnaga - väljakutse. Kas saaks koduste vahenditega teha endale 2000-doltšise gutšimutši koti? Julgesin võtta seisukoha, et saab - vähemalt midagi sarnast või veel originaalsemat. Igal juhul tahaks proovida.

Soojenduseks haarasin ühe oma vanadest lemmikkottidest, millel kangas nurkadest narmendama oli hakanud (ja seetõttu enam kantav ei olnud) ning harutasin jupphaaval lahti. Vahetasin kanga (seda ma vast ei hakka kirjeldama, kuidas lapse uneajal elektrilist õmblusmasinat käega edasi ajasin, et vaikus mitte häirida - maailma kõige nürim töö :) )ja õmblesin uuesti käsitsi (et naha sisse rohkem auke ei teeks) kinni. Enne oli kott koos linikuga selline:

Ja pärast veidi teistsugune. Kangas iseenesest on mu vanavanaema õe (oli äkki niipidi?) käsitöö, kangastelgedel kootud linik lauale, mis elutegevuse käigus plekid peale oli saanud. Ei olnud eriti kahju kääre sisse lüüa, seda enam, et linikukultuur meie peres hetkel varjusurmas on. Kastides tuustides leidsin muidugi igavese portsu sama vahvaid linikuid, tikitud padjakatteid ja palju-palju muud põnevat, mis kõik käekottideks saaks teha. :)

Kui mu lapsevanem nägi, mille kallal ma tegutsen, tassis ta lisaks minu suurele katkiste käekottide varule veel mõne enda oma ka mulle kohale. :) Et tehku ma midagi. :)

Eks apsud jäid sisse ikka, aga saingi õppida, kuidas edaspidi läheneda ja millega tuleb arvestada. Ja ideid on päris mitmeid, millisest kotist mida teha. :)

Oktoobrikate hooaeg

Oktoobrikate sünnipäevade edu nimel küpsisetordi retsept. :)

Koostisained
(12 parajat tükki ikka saab, aga küpsisetorti süüakse alati ju topelt - seega piisav 6le :p)

3 pakki küpsiseid
500 g maasikaid või muid marju
400 g kohupiimapastat
200 g lehmakese komme
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
4 dl 35% rõõska koort
Kaunistamiseks kohupiimakreemi või vahukoort ning marju

Valmistusõpetus

Küpsised (efekti mõttes võib olla nt 2 pakki heledaid ja 1 pakk kakaoga küpsiseid) pudistada tükkideks. Maasikad poolitada, kommid tükeldada pisikeseks. 35% koor vanilli- ja tavalise suhkruga vahustada; lisa kohupiim, sega enamvähem ühtlaseks; lisa küpsised, maasikad ja kommid ning sega läbi. Kalla segu toidukilega vooderdatud kaussi/vormi ja hoia üleöö külmkapis. Serveerimiseks kummuta tort alusele ja kaunista vastavalt oma maitsele.

Olen proovinud ka mustikatega (veidi liiga magus ja lääge mu maitse jaoks jääb) ja mustsõstardega (mulle väga meeldib, aga suhteliselt vänge - seega paljudele liiast). Kõige kuldsem kesktee on ikka maasikatega. :) Kui marjad on külmutatud, siis ära sulatamisega vaeva näe. Kommid olen vahel halvaaga asendanud - samuti väga hea.

Savivärki

Meie siinpoolses (pisikeses) suguvõsas on sünnipäevad jaotunud äärmiselt ühtlaselt - kui suvi vahele jätta, siis iga kuu üks. Oktoober on jõhker sünnakuu, siis on kaks järjest. :D Õnneks on üks neist naisterahvas ja seega sain kingituse järjekordselt ise teha. Ning õnneks ei loe ta minu blogi (ma arvan vähemalt), seega saan pühapäeval üle antava kingituse juba praegu siia üles panna. :)

Komplekt kõrvakatest ja kaelakeest. Läbipaistev savi on jätkuvalt kollasem kui ma oleks lootnud, seetõttu on ka organza pael mitte lumivalge, vaid roosakas.

Ja kuna mulle hakkasid need lipsud kõrvarõngastel jubedalt meeldima, tegin endale ka ühed. :)

Lisaks veel minu üks esimestest savikatsetustest, mis üle aasta kapis küpsetamist ootas. Muster on ilus, sest selle tegin ometi õpetuse järgi. Ülejäänud on vabakäe katsetused olnud. :) No ja neid kõrvakaid on siis nüüd kaks paari. Ma ei teagi, mis nendega täpsemalt teha, sest nii palju ma ehteid ka ei kanna. Kui keegi tahab endale, siis andke teada. :)

Valmistume talveks

Nagu juba varem mainitud, tegin Mari Marikese õpetust kohandades veel ühed villased sokid. Palmikutega. :) Täitsa head sokid, venivad parasjagu ja pole liiga jäigalt paksud. Lõngaks jätkuvalt seesama Red Heart Sport Socks Color (75% vill, 25% polüamiid; 100 g= 410 m; värv nr 26; vardad nr 2), millest kunagi kindad said kootud. Sokid paistavad ebaloomulikult pikad ja kitsad, aga jalga pannes venivad täpselt jala järgi sobivaks; pole sugugi suured, nagu ma isegi esialgu kahtlustasin.

Lisaks kangutasin õe juurest tagasi oma õmblusmasina, mis seal juba üle aasta meeldivalt aega oli veetnud, et Ilvesest ostetud täisvillasest paduroosast paksust kangast üks jope alla mahtuv soe kampsiklane teha. Õmblusmasinaga on mul jätkuvalt armastan-vihkan suhted. St mina armastan, a õmblusmasin vihkab. Olenevalt kanga paksusest tõmbab ta õmblusele pusa alla kas 10 cm peal korra või 40 cm peal kaks korda. See mure on tal kusjuures alati olnud ja ma pole kuidagi jagu saanud - küll olen kerinud kõiki olemasolevaid nupukesi masina peal, vahetanud nõelasid, niite, lähenenud isegi kruvikeerajaga - ei miskit. Peab vist masina kasutusjuhendi uuesti üles otsima ja meesterahvale näitama, ehk tema suudab midagi välja võluda.

Tehtud Ottobre 2002-3 mudeli nr 22 järgi, mille lõike pusisin ise väikseimast valikust veel kahe numbri võrra väiksemaks ehk umbes 92 kanti. No käised on ikka pikad, neid tuleb veidi üles kerida. Kehast võib ju pikk olla, laiusesse on kah ruumi kasvada. Rõivaste numbrid on minu jaoks jätkuvalt müstika, sest olemasolevad nr 92/98 mingid kampsikud on juba üsna väikeseks jäänud... Aga igatahes kõlbas jope alla panna küll ja ma loodan, et on soe ka.

Eelarveliselt (MaSu ju ikkagi) - kulus 75 cm 1,5 m laiusega kangast (200.- meeter, aga Ilvese vabrikupoes oli just 50% ale), üks roosa niidirull 8.- ja 40 cm pikkune alt lahtikäiv lukk 18.-. Et noh, kokkuvõttes - kasutatud kapsik osta oleks odavam ja allahindluste ajal saaks ehk poest uuegi sama raha eest. :D

Rahva tungival nõudmisel

Retsept, mis pärineb 1995.a. taskuformaadis raamatust "Pirukad".

Külmkapi-pärmitaigen
1 klaas hapupiima
100 gr pärmi
3/4 klaasi suhkrut
1/2 tl soola
300-340 gr margariini
6 muna
7 klaasi jahu

Vaja on suurt 5-liitrist kaussi. Väiksemale perele peaks tegema pooles või kolmandikus koguses - aga, nagu öeldud, mina panen ülejäägi portsudena sügavkülma ja saan iga kell jälle pirukaid teha, kui isu tuleb.

Väikeses kausis segada pärm hapupiima ja 1 sl suhkruga. Suures kausis kloppida lahti munad, hõõruda sisse ülejäänud suhkur ja sool. Segada sisse sulatatud (mitte kuum) margariin ja pärmisegu. Nüüd segada taignasse osade kaupa jahu. Taigen jääb üsna pehme. Kauss katta kaanega ja tõsta kaheks tunniks külmkappi.

Nagu foorumis juba mainisin, tuleb see tõesti hea pehme taigen, seega jahtunud pirukad ja saiad pole nii kole kõvad kui mul tavaliselt. :)
---
Köögitoimkonna jätkuks ja aiarõõmude sissejuhatuseks korjasin aiast öökülmade kartuses kokku oma basiilikupõõsad ja tegin pestoks. Täiesti mittemärkimisväärne saavutus iseenesest - mainin seda siinkohal vaid seetõttu, et ahvatlevamat pilti kui pestokraam purustamise eel pole mina ammu näinud. Vaadake ka: For the record - pesto sisse panin basiilikut, küüslauku, seedermänni seemneid, parmesani (tegelikult eestimaist Forte't), soola ja loomulikult ohtralt extra virgin oliivõli. Oeh kui hea, lõhn ajab täiesti hulluks... Järgmised kaks nädalat sööme ainult pastat ja pestot. :D
---
Ja aiarõõmude rubriigi jaoks on mul ka esimene pilt olemas. :) Taustast veidi: kevadel sattusin Kodu Kauniks foorumis jutu peale lilladest ja lumivalgetest porganditest, mis mu (nagu ikka uued ja omanäolised asjad) täiesti kihevile ajas. Aiapoodide kammimine päädis tõdemusega, et asjatu lootus ja jõudsin taas, nagu alati, e-bay lõpmatute avaruste juurde. Ja ega ma siis seemneid tellides järjekordselt pidama saanud. :D Lisaks kollastele, valgetele ja lilladele porganditele (mis praeguseks on söödud) tellisin ka kollaseid, triibulisi ja valgeid (puna)peete, mille peatselt üles võtan ja siis saab pilti ka; ning igasuguseid muid huvitavaid asju.

Näiteks asparaagust (sealt saab sparglit), kääbusvariatsioone aedubadest, kurkidest. Musta värvi paprikat ja lumivalget baklažaani. Ja lisaks vahvaid taldrik- ning spageti-suvikõrvitsat. See viimane ongi nüüd pildil. Kuigi herr iss juba ammu kutsus kurja karja ja teatas, et ei saa ma neilt soojalembestelt taimedelt ilma kasvuhooneta midagi, kasvas üks spaghetti-squash päris priskeks ning paar väiksemat sain ka. Millest minu aia megalimukad said ka mõne. Kasvatamisel testisin jällegi foorumist leitud tarkust, et Tallinna Loomaaed pidavat oma niidused panema suurde tünni ja kabatšokid sinna otsa kasvama. No tünnidega on mul kehvad lood, ma panin kuivanud puulehed vaheldumisi niiduse ja köögijäätmetega hoopis suurde musta prügikotti (kombineerisin teise foorumitarkusega sügislehtede kompostimisest prügikottides päikese käes), kõige otsa 10 cm turbakihti ja sinna sisse siis seemneke. Paar seemet läksid täiega metsa ka, sest Eesti ilmastik on ikka väga aiapidajavaenulik. Esimene seeme läks kasvama alles juulikuus. :o Ausõna... Ju siis enne oli liiga külm. Ja teised seemned kuskil poole juuli pealt - loogiline, et suurt saaki pole loota. Seegi üksik pontsu ületas tugevalt mu lootusi. Aga vähemalt kevadel tšekkan üle, kuidas kompostimise seisukohalt edenes. Taimed kasvasid igatahes täie isuga sellise rammu peal ja olid seega tänuväärseks roheliseks müüriks, mis prügihunnikut kattis. :D

Pildid kõik tehtud mu vanakese fotokaga õhtupimedas, seega andestage kvaliteet.

EDIT: Selline näeb spagetikõrvits peale küpsetamist välja. Täpselt sellisel kujul sealt välja tõstadki. On küll spageti moodi. :) Maitseb nagu tavaline suvikõrvits.

Sokitegu

Teoreetiliselt on soki kudumine üks lihtsamast lihtsam tegevus ja pisitillukese, lapse soki kudumine sellest veel lihtsamgi. Kui sa just mina pole. :)

Algas asi sellest, kui hiljutise nohu ajal pidime olemasolevaid villaseid sokke tükk aega venitama, et tsikile jalga saada. :) Mõni tütarlaps on suurema osa oma viimasel ajal vähesest söömast panustanud jalanumbri kasvatamisse. Saigi otsustatud, et on viimane aeg lõpuks ometi ise lapsele sokid kududa. Leidsin isegi suurepärase õpetuse Mari Marikese blogist, mis puust, punaseks ja kelladega selgeks teeb, kuidas lapse sokke kududa (kõige olulisem - annab algsilmade arvu, millega ma eranditult alati puusse panen).

Võtsin aga selle ebamäärast sinepikarva 100% villase lõnga kätte, mille mu vanaema ükskord jõuludeks suuremas koguses kinkis (aga mis on veidrat värvi, liiga puhas villane - seega kare ja nõksa liiga peenike, et midagi suuremat käsile võtta) ja hakkasin pihta. Ja hakkasin uuesti. Ja alustasin kolmandatki korda. No sa jeerum... lugesin läbi isetegija kõik õpetussõnad veniva silmuste loomise kohta... ja jäin siis mõttesse. Väidetavalt peaks see kõige tavalisem alustamise moodus olema kõige venivam. Nojaaa... Olen juba mitmeid kordi kogemustest õppinud, et kui üldiselt koon ma väga lõdvalt, siis alustan see-eest täie rauaga - vähemvenivamat asja kui minu loodud silmused ei ole lihtsalt olemas. Seetõttu ka kõik need probleemid silmuste numbri arvutamisega jne - algus on alati liiga kitsas ja kõik ülejäänu liiga lai.

Siis tuli aga meelde, et kunagi leidsin netist Haapsalu salli õpetuse, kus on kirjeldatud salli eriti veniva ääre loomist. Siin see lehekülg on. Ja see on tõepoolest veniv, st isegi minu poolt looduna venib piisavalt. Ainuke asi, et Haapsalu rätikut ei maksa mul vist küll käsile võtta, sellist silmade loomise viisi pole veel välja mõeldud, mis minu puhul piisavalt veniks. :D

No ja sellest ma üldse ei räägi, et ma koon ju valetpidi, st võtan kududes silmuse tagumise keeru, seega pean kõikide kokkukudumiste puhul eelnevalt selgeks tegema, mispidi kalle peab jääma ning seejärel sobiva kudumisviisi kasuks otsustama. Õpetused on üldjuhul täpselt vastupidised. :)

Aga igatahes. Silmuste arv eeltoodud Mari Marikese õpetuses on täpselt sobilik ühele veidiülekaheaastasele neiule. Jalalaba osas lisasin ma kaks mustrikorda veel, muidu jäi liiga lühikeseks - nüüd on nõksu jagu kasvuruumi ka. Muus osas jälgisin täpselt õpetust ja sain tõsiselt palju selgust, kuidas sokkide kudumine ikkagi käib. Eile võtsin lausa käsile järgmised sokid, kus asendasin mustri palmikutega, et saada tihedamad ja töisemad sokid. No näiteks kummikute alla või nii.

Kusjuures peale pesemist polegi lõnga värv enam nii hull, läheb olulisemalt kollasemaks ja päikeselisemaks. Ehk võib sellest midagi asjalikumatki teha, sest lõnga on mul ikka mingi nelisada ja üle grammi, st lapse sokkideks annab ikka kududa. Mõtlesin hetkeks mingi sallilise-rätikulise peale, aga selleks on vist ikkagi liiga jäme (kahekeeruline). No see Haapsalu sall ei anna rahu, kuigi tean juba ette, et mul pole nii pikaks kudumiseks piisavalt kannatust. :)

Ja pilt ka. :)