... blogi surmast on tugevalt liialdatud. :) Olgu-olgu, tegelikult vaid õige natukene. Olen just veetmas aega CPH lennujaamas ja otsustasin teha väikesekesegi märguande, et tegelikult olen hea tervise juures - Tartu jooksumaraton joostud (sealjuures läbitud ajaga üllatasin iseennast, ent mitte Vomaxi spordiarste), sügisesele Tallinna omale kirjagi pandud (jep, ilmselt hakkab tekkima see sõltuvus eneseületamisest, mille eest alati hoiatatakse - aga no ma pean ju saama ometi kiiremini joostud kui kevadel) ja teoreetiliselt on isegi puhkus kunagi tulemas. Teoreetiliselt.
Helmeteemast ma muidugi väga pikalt ei räägiks. Praegu on pooleli üks pikk ndbele nöörist kaelakee, mis ootab neid miljonit pisikest lehekest ja lillekest oma otsadesse, mis plaanitud. Eks ma katsu ennast kokku võtta, kui see jõletum tatitõbi, mida ma ausalt öeldes pikalt norisin ka oma ulja käitumisega erinevates ilmaoludes, veidi leeveneb. Igatahes, lootus pole kadunud, igatahes... Käivad ka väikesed ilmselgelt liigoptimistlikud fantaasialennud blogi varjusurma heastamise teemal stiilis "kuu aega panen hullu", aga no olgem ausad - puhkuse ajal ainult selle nimel elada, et iga päev mõne jubina valmis saaks - ei, nii palju ma ohverdama pole nõus. Vist. Võib-olla. Näis.
Aga vähemalt midagi on ka toimunud. Mu kasvuhooneke! Kui veel enne jaani oli mul lootus selle valmimise suhtes juba üsna kustunud ja vaesed tomatid-paprikad hakkasid sellega ka leppima, siis pikk pidunädalavahetus päädis osaliste seinte tekkimisega. Millest innustatuna istutasin kärmelt paprikad ja pommud (no on ikka kahtlane nimi baklažaanile välja mõeldud) sisse ära. Tomatid, umbrohi nagu nad on, suudavad veel kannatada. On lootust, et enne sügist saab ka viimased augud kaetud ja kasvuhoone võib valminuks lugeda. Materjaliks on muuseas sõbra aknavahetusest üle jäänud paneelmaja avatäited (loe: aknad; oh mu töö on ikka tore :) ). Puitu katsusime leida ka vanadest varudest, veidi pidi siiski juurde ostma, sest otsa sai. No kui mõni siin ei ehitaks kindlust ning igale seinale minu silma jõledalt riivavaid diagonaale külge ei naelutaks, siis oleks äkki isegi varudega välja tulnud...
Katus läks üsna kalliks, 100 euro kanti. Mis oli mõnevõrra ootamatu, sest kihtplastiga oleks veel üüratult rohkem kulunud. Hakkas juba tunduma, et suvaline metallkarkassil närakas oleks odavam tulnud... Ja igasugused nurgad/naelad ehk metall - vot sellega on sama lugu kui helmemajandusega, et mõttetu metalli peale kulubki kõige rohkem raha. :) Üritan mingil hetkel summad kokku lugeda, et näha, kas lisaks taaskasutuse uhkele sildile ka säästu nime külge saab riputada.
Siin ta siis ongi. Viimase paari päevaga on kõikide külgede suuremad pinnad akna alla saanud, jäänud vaid väikeste ebastandartsete aukude katmine ja ukse ning õhutusakna installimine. Katsun valminud majakese ka ikka siia üles panna. Ja tehke või tina, Karlovasse ma teistsugust kasvuhoonet ette ei kujuta. Perfektselt miljööväärtuslik. :)
![]()
Helmeteemast ma muidugi väga pikalt ei räägiks. Praegu on pooleli üks pikk ndbele nöörist kaelakee, mis ootab neid miljonit pisikest lehekest ja lillekest oma otsadesse, mis plaanitud. Eks ma katsu ennast kokku võtta, kui see jõletum tatitõbi, mida ma ausalt öeldes pikalt norisin ka oma ulja käitumisega erinevates ilmaoludes, veidi leeveneb. Igatahes, lootus pole kadunud, igatahes... Käivad ka väikesed ilmselgelt liigoptimistlikud fantaasialennud blogi varjusurma heastamise teemal stiilis "kuu aega panen hullu", aga no olgem ausad - puhkuse ajal ainult selle nimel elada, et iga päev mõne jubina valmis saaks - ei, nii palju ma ohverdama pole nõus. Vist. Võib-olla. Näis.
Aga vähemalt midagi on ka toimunud. Mu kasvuhooneke! Kui veel enne jaani oli mul lootus selle valmimise suhtes juba üsna kustunud ja vaesed tomatid-paprikad hakkasid sellega ka leppima, siis pikk pidunädalavahetus päädis osaliste seinte tekkimisega. Millest innustatuna istutasin kärmelt paprikad ja pommud (no on ikka kahtlane nimi baklažaanile välja mõeldud) sisse ära. Tomatid, umbrohi nagu nad on, suudavad veel kannatada. On lootust, et enne sügist saab ka viimased augud kaetud ja kasvuhoone võib valminuks lugeda. Materjaliks on muuseas sõbra aknavahetusest üle jäänud paneelmaja avatäited (loe: aknad; oh mu töö on ikka tore :) ). Puitu katsusime leida ka vanadest varudest, veidi pidi siiski juurde ostma, sest otsa sai. No kui mõni siin ei ehitaks kindlust ning igale seinale minu silma jõledalt riivavaid diagonaale külge ei naelutaks, siis oleks äkki isegi varudega välja tulnud...
Katus läks üsna kalliks, 100 euro kanti. Mis oli mõnevõrra ootamatu, sest kihtplastiga oleks veel üüratult rohkem kulunud. Hakkas juba tunduma, et suvaline metallkarkassil närakas oleks odavam tulnud... Ja igasugused nurgad/naelad ehk metall - vot sellega on sama lugu kui helmemajandusega, et mõttetu metalli peale kulubki kõige rohkem raha. :) Üritan mingil hetkel summad kokku lugeda, et näha, kas lisaks taaskasutuse uhkele sildile ka säästu nime külge saab riputada.
Siin ta siis ongi. Viimase paari päevaga on kõikide külgede suuremad pinnad akna alla saanud, jäänud vaid väikeste ebastandartsete aukude katmine ja ukse ning õhutusakna installimine. Katsun valminud majakese ka ikka siia üles panna. Ja tehke või tina, Karlovasse ma teistsugust kasvuhoonet ette ei kujuta. Perfektselt miljööväärtuslik. :)
