Algas asi sellest, kui hiljutise nohu ajal pidime olemasolevaid villaseid sokke tükk aega venitama, et tsikile jalga saada. :) Mõni tütarlaps on suurema osa oma viimasel ajal vähesest söömast panustanud jalanumbri kasvatamisse. Saigi otsustatud, et on viimane aeg lõpuks ometi ise lapsele sokid kududa. Leidsin isegi suurepärase õpetuse Mari Marikese blogist, mis puust, punaseks ja kelladega selgeks teeb, kuidas lapse sokke kududa (kõige olulisem - annab algsilmade arvu, millega ma eranditult alati puusse panen).
Võtsin aga selle ebamäärast sinepikarva 100% villase lõnga kätte, mille mu vanaema ükskord jõuludeks suuremas koguses kinkis (aga mis on veidrat värvi, liiga puhas villane - seega kare ja nõksa liiga peenike, et midagi suuremat käsile võtta) ja hakkasin pihta. Ja hakkasin uuesti. Ja alustasin kolmandatki korda. No sa jeerum... lugesin läbi isetegija kõik õpetussõnad veniva silmuste loomise kohta... ja jäin siis mõttesse. Väidetavalt peaks see kõige tavalisem alustamise moodus olema kõige venivam. Nojaaa... Olen juba mitmeid kordi kogemustest õppinud, et kui üldiselt koon ma väga lõdvalt, siis alustan see-eest täie rauaga - vähemvenivamat asja kui minu loodud silmused ei ole lihtsalt olemas. Seetõttu ka kõik need probleemid silmuste numbri arvutamisega jne - algus on alati liiga kitsas ja kõik ülejäänu liiga lai.
Siis tuli aga meelde, et kunagi leidsin netist Haapsalu salli õpetuse, kus on kirjeldatud salli eriti veniva ääre loomist. Siin see lehekülg on. Ja see on tõepoolest veniv, st isegi minu poolt looduna venib piisavalt. Ainuke asi, et Haapsalu rätikut ei maksa mul vist küll käsile võtta, sellist silmade loomise viisi pole veel välja mõeldud, mis minu puhul piisavalt veniks. :D
No ja sellest ma üldse ei räägi, et ma koon ju valetpidi, st võtan kududes silmuse tagumise keeru, seega pean kõikide kokkukudumiste puhul eelnevalt selgeks tegema, mispidi kalle peab jääma ning seejärel sobiva kudumisviisi kasuks otsustama. Õpetused on üldjuhul täpselt vastupidised. :)
Aga igatahes. Silmuste arv eeltoodud Mari Marikese õpetuses on täpselt sobilik ühele veidiülekaheaastasele neiule. Jalalaba osas lisasin ma kaks mustrikorda veel, muidu jäi liiga lühikeseks - nüüd on nõksu jagu kasvuruumi ka. Muus osas jälgisin täpselt õpetust ja sain tõsiselt palju selgust, kuidas sokkide kudumine ikkagi käib. Eile võtsin lausa käsile järgmised sokid, kus asendasin mustri palmikutega, et saada tihedamad ja töisemad sokid. No näiteks kummikute alla või nii.
Kusjuures peale pesemist polegi lõnga värv enam nii hull, läheb olulisemalt kollasemaks ja päikeselisemaks. Ehk võib sellest midagi asjalikumatki teha, sest lõnga on mul ikka mingi nelisada ja üle grammi, st lapse sokkideks annab ikka kududa. Mõtlesin hetkeks mingi sallilise-rätikulise peale, aga selleks on vist ikkagi liiga jäme (kahekeeruline). No see Haapsalu sall ei anna rahu, kuigi tean juba ette, et mul pole nii pikaks kudumiseks piisavalt kannatust. :)
Ja pilt ka. :)
2 comments:
Meil ühed parajad sokid praegu on, aga seda on vähevõitu. Lasteaialaps juba ikkagi peaaegu ju. Pean ka sokiteo ette võtma. Mul kannaga piisavalt suured hädad, et venivus on olnud siiani viimane asi, mille üle pead murda :)))
Kuule see, Mari lehel pole mingeid õpetusi sokikudumisest. Puht sinine lehr. Vkul äärel on tema tudvustus endast. Kust siis näeb seda puust ja punaseks selgeks tehtud õpetust.
Palun vasta, kui loed blogi. lustiline@gmail.com
Post a Comment