Ikstriim meikõuver

Kui kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis eiteagikuidastäpselt sattusin sellisele huvitavale lehele nagu Purse Blog. Vaatasin mis ma vaatasin neid kotte, eriti aga nende ulmelisi hindu, ja hakkasin huvi pärast kotte uurima sellise pilguga, nagu "tehtav", "no kui veidi sättida, siis saaks hakkama", "ahhaa, näe, tollest vanast kotist saaks sama teha" ja nii edasi. Ühesõnaga - väljakutse. Kas saaks koduste vahenditega teha endale 2000-doltšise gutšimutši koti? Julgesin võtta seisukoha, et saab - vähemalt midagi sarnast või veel originaalsemat. Igal juhul tahaks proovida.

Soojenduseks haarasin ühe oma vanadest lemmikkottidest, millel kangas nurkadest narmendama oli hakanud (ja seetõttu enam kantav ei olnud) ning harutasin jupphaaval lahti. Vahetasin kanga (seda ma vast ei hakka kirjeldama, kuidas lapse uneajal elektrilist õmblusmasinat käega edasi ajasin, et vaikus mitte häirida - maailma kõige nürim töö :) )ja õmblesin uuesti käsitsi (et naha sisse rohkem auke ei teeks) kinni. Enne oli kott koos linikuga selline:

Ja pärast veidi teistsugune. Kangas iseenesest on mu vanavanaema õe (oli äkki niipidi?) käsitöö, kangastelgedel kootud linik lauale, mis elutegevuse käigus plekid peale oli saanud. Ei olnud eriti kahju kääre sisse lüüa, seda enam, et linikukultuur meie peres hetkel varjusurmas on. Kastides tuustides leidsin muidugi igavese portsu sama vahvaid linikuid, tikitud padjakatteid ja palju-palju muud põnevat, mis kõik käekottideks saaks teha. :)

Kui mu lapsevanem nägi, mille kallal ma tegutsen, tassis ta lisaks minu suurele katkiste käekottide varule veel mõne enda oma ka mulle kohale. :) Et tehku ma midagi. :)

Eks apsud jäid sisse ikka, aga saingi õppida, kuidas edaspidi läheneda ja millega tuleb arvestada. Ja ideid on päris mitmeid, millisest kotist mida teha. :)