Jõulud on söömiseks

Aga et südametunnistusele koputada ja no selleks ka, et lingid endal ära ei ununeks, veidi seaprae-hapukapsa trajektoorilt eemale.

Esmalt üks pildike laisa looma sup... ee salatist (jah, meil käib Lotte hommikust õhtuni - aga küll on nüüd mugav koduseid toimetusi teha :D ). Tehtud kõigest sellest, mis kappi seisma jäänud ja mida mu rotihing (see on vist geneetiliselt kaasa antud mu ema ja vanaema poolt, kes ongi roti aasta lapsed mõlemad, sest mina oma kuke-kalaga ei tohiks küll ühtegi tähemärgilist näidustust selleks omada) ära visata ei luba. Guacomolest jäi üle mõnusalt üli(e)küps avokaado; tortilladest lehtsalatit. Kirsstomatid ostsin juba mõne päeva eest, aga muu söögi kõrvalt jäid kurvalt kappi konutama. Oliivipurk oli ka juba mõned õhtud tagasi näksimisest üle jäänud. No ja lisaks mu standard-musta-päeva varudest veidi fetat ning uus lemmik - kõrvitsaseemned (mis on muide suurepärased koos õhukese näkileiva ja sinihallitus-toorjuustuga). Oliivõli, veiniäädikat, veskist pipart. Ja ausõna, kui söödud sai, ütlesin endale kõva häälega "Aitäh, väga hea oli!". :)
Südametunnistus ära koputatud, nüüd veidi tortilla-õhtu erist. Kuna Toidutare salsa retseptid oli kuidagi valed ning kuigi herr Iss üritas mind ära rääkida, et misasja ma jälle jaman, ostame parem purgis, kaotasin ennast netiavarustesse. Mis tasus ennast seekord täiega ära. Youtube'st leidsin sellise kasutaja nagu ChefTips. Mida sealt siis ka leida on? Vaadake ise:

Ülivägahea salsa, mu uus arm. Ei, see pool kruusi jalapenot pole mõrv, täpselt parajalt õhetav.
Guacomole, mis täielikult ravis mu foobia antud toidu suhtes - see tekkis peale üsna äpardunud Nigella rocuamole katsetust. Mis kõige hämmastavam - avokaado seeme TÕEPOOLEST hoiab segu pruuniks minemise ära, pool ööpäeva vähemalt. Kolm päeva hiljem viimase pera peal siiski enam ei töötanud. :)
Tomatisupp, mille tahan kindlasti ära katsetada.
Lahe ja raudselt maitsev kõrvitsasupp kõrvitsa sees.

Lisaks veel palju retsepte, mille seast kindlasti leiab veel midagi mõnusat.

Hooaeg

Juba paar nädalat tagasi paluti mul paari jõulukingi tegemise juures abiks olla. Mõlemad kingid olid emadele ehk siis veidi vanematele daamidele. Esimese ehte põhiline pilgupüüdja on teokarp, mille õpetus asub Isetegijas. Lisaks veel ka liitpärleid, mille õpetuse sain Psiho_de_Lika blogi kaasabil omakorda sellelt lingilt.

Piltidega ei jõudnud põhjalikult vaeva näha, sest kõigele kulub kuidagi rohkem aega kui minu peenelt planeeritud programm ette näeb. :) Juba sellegi viie minuti kulutamine tundus millegi väga olulise arvelt tulevat. :D Ja vannitoas on meie maja kõige valgustatum koht, nagu näete.

Teise ehte peamiseks murelapseks kujunesid peyote lehekesed, millest on tehtud ripats/pross. Nimelt ei suutnud ma oma olemasoleva õpetuse najal kuidagi asjast jagu saada - tegin nagu küljed täpselt samamoodi, aga lehe eri pooled tulid erinevad. Otsisin netist uue õpetuse ja leidsingi sellelt lehelt. Üritasin sellegi järgi teha, aga jälle ei tulnud päris õige. Siis loobusin õpetuse lugemisest ja võtsin asja lihtsalt loogiliselt käsile - teada on ju, mis kujuga olema peab, peyote põhivõte selge - järelikult tuleb helmeid lisada nii palju, kui vaja, mitte nii palju, kui ette nähtud. Viimases õpetuses ongi viga selles, et kui esimesel (part 4: kahandusega lõppeval) real tuleb tõesti 6 helmest vahele lisada, siis järgmistel juba 5 (part 5: õpetuses on, et 6). Või siis on mul jälle miskine oma pahupidi võte, mis ametliku teooriaga kokku ei lähe. :D No nagu kudumiselgi...

Suurem rist ja viletsus oli ka lehekeste prossile kinnitamine, sest lehed on siiski pigem elastsed, mitte jäigad ja kippusid väga ära vajuma. Ja tegelikult tahtsin ma lilleõie teha - sellise täidisõie, aga 3+3 kroonlehte on selle jaoks ilmselgelt vähe. Prossiga oli nii suur häda, et pidin öise magamispausi võtma, et hommikul värske peaga asjale muudmoodi läheneda. Sain lõpuks hakkama. :) Ja kui lehtede tegemine käpas, siis tegelikult on need ülimalt efektsed, mõnusad teha ja muidu lahedad asjakesed. Teen edaspidigi.

Vigade parandus

Eelmise postituse ajateemaline ohe tuletas meelde, et ma pole ju oma ogalala katsetust üldse demonstreerinud. Siin see on. Veidi õhem kui päris õige rikkalik ogalala peaks olema, sest mul said seda värvi seemnehelmed otsa (peaks olema vähemalt 2x 40 g pakk, veel parem kui 3x). Vot see on ka selline töö, mida võib ikka mitu head nädalat õhtut teha.

Uus lemmik

Vennanaise sünnipäevaks hakkasin targu varakult valmistuma. :) Nii nädal enne mõtlesin, et teeks talle ühe vinge ussi - sellise kaks meetrit pika, et saaks ikka igat moodi kaela/puusa ümber mässida. Mõeldud-tehtud, hakkasin aga hoogsalt helmeid niidile ajama... üks õhtu... teine õhtu... kolmas õhtu... Siis otsustasin ümber, et ei aja tervet kahte pakki, suurem osa ikkagi juba niidil. Heegeldasin natuke maad, st paar sentimeetrit randmed naksumas nii mis kole ja sai selgeks, et seda ussi ma küll kuidagi valmis ei saa õigeks ajaks. Statistika: helmeid ajasin niidile umbes 5 puhast täistundi.

Öine loomepuhkus ja päevane netis surfamine. Tuli uus mõte teha peyote põimingus lai käepael. No midagi sellist. Valisin tükk aega mustrit ja olemasolevast värvivalikust helmeid ning hakkasin hooga pihta. Hoog kestis nii kella kaheni öösel, kui isegi minu väsinud silm hakkas seletama, et pael kisub igast otsast ja pole piisavalt hea kvaliteediga. Läksin magama väikese murega, sest jäänud oli vaid üks vaba õhtu ning päris ära kurnata ka ennast ei tahaks, st mitu ööd järjest magamata oleks edasiste plaanide suhtes raskendav asjaolu. Statistika: punusin üle 4 tunni.

Öösel puhkust ei toimunud, sest tsikil kõht valutas. Päeval netis surfasin ikka. :) Ja leidsin järgmise õpetuse siit, mille keegi hea inimene oli üles riputanud, aga nüüd ei suuda ma enam sellele heale inimesele viidet leida. Algus oli küll veidi keeruline, sest õpetuses ei olnud seda selgelt üles joonistatud, aga leiutasin miskise mooduse ja sai täitsa hea. Et õhtut säästa, käisin lõuna ajal kodus asja kallal nokitsemas. Ja see edenes oluliselt kiiremini, paela osa sai tehtud umbes 3 tunniga + kinnitus (samuti peyote põimingus).

Kõrvarõngad tegin ka, aga need kinkisin enne ära, kui pilti sai. Ehk saan kunagi külla minnes pildi tagantjärele lisada. Käevõrust õnnestus pilt saada tänu sellele, et kingisaaja ranne on veel saledam kui minu oma ning võtsin võru kohe sünnipäevalt tagasi koju kaasa, et seda kitsamaks teha. :) Kingirõõm jäi üürikeseks, võiks öelda. :D

Aga tehnika mulle meeldib, edeneb mõistliku kiirusega ja näeb ülinunnu välja. Reaalsuses jätab rohkem tugevakoelise pitsi mulje. Täpselt õpetust ei järginud, sest ilmselt olid mul teises mõõdus helmed - õpetuse järgi oleks liiga suured augud tulnud keskele.

Ja statistika oli lihtsalt selle jaoks, et nentida - käsitöö on ikka üks kole ajamahukas tegevus. Täiesti müstiline, kuidas mõned tulistavad usse, ogalalasid ja peyotesid nagu varukast!

Jõuluaeg läheneb

Jõulukuu lähenedes on vaja teha mitmeid olulisi otsuseid.

Esiteks - kas lapsele on juba päkapikku vaja? Sai otsustatud, et ilmselt ikka on - ta suudab juba kenasti asjast rõõmu tunda.

Teiseks - peab tegema päkapikusussi. Idee on täiesti olemas, aga Lõunakeskuse Tiimari oli punasest vildist paljas. Pean veel teisi poode väisama või kodused muuvärvilised varud hakkama panema.

Kolmandaks - ja mida ma siis sinna sussi sisse panen? Pole siiani õrna aimugi. Komme meie majas eriti pole ja no ausalt öeldes ega need eluks vajalikud ka ole. Küll on hea rääkida, kui ise üsna kommi-isu-vaba inimene olen. :)

Neljandaks nägin poes hiiglama vahvaid Muumide ja Puhhidega jõulukalendreid. Jäin aga mõtlema, et tjah... Kuidas ma suudan neiule selgeks teha, et üks aken päevas. Kahtlustan, et eriti ei suuda. Jääb siis ainult päkade peale. :)

Viiendaks on vaja leida toas koht jõulupuule ja arvestades asjaolu, et selle jaoks tuleb ümber ja minema tõsta kappe, lõpetada remont ning keldrist alustades panipaiku koristama hakata, olen ilmselt juba hiljaks jäänud. Praegusesse tuppa kuuske igatahes ei mahu. No näis.

Kuuendaks nägin Isetegija foorumis jõuluehete koostegemist ja päris mitmed tundusid nii armsad, et tahaks teha. A selleks on ilmselt ikka puud ka vaja, mida ehtida. :)

No igatahes seitsmendas punktis jõuan sinna, kuhu jõuda tahtsin ehk heegeldatud kuuseehted tundusid täiesti parajad olevat ka kõrva riputamiseks. :) Heegeldatud koos hõbeniidiga (pole jah näha, nagu ikka) ja pva-tatud. Päris nunnud. :)
Ja kui juba niikuinii olin tangid-asjad välja kangutanud, siis sai mõned asjad veel teha. Sellised mugavad, toorikutest ehtekesed. Tillukesed kõrvarõngad ja käe... ee... kett, mitte võru, ma ütleks.
Ja veel ühed kõrvakad, mille ilu ongi täiesti sobimatult suured kassisilmsed munad. :) No lihtsalt tundus, et need peavadki sellised suured olema.
Over and out.

How (not) to decorate

Ah et mis see siis on? Need siin on minu otsustusvõimetuse viljad. Nagu kunagi mainitud, vajas tuba katteid erinevate riiulite-riidepuude ette. Otsustasime, et kardinad on kõige lihtsamad ning teostatavamad lahendused arvestades kaldseinasid ja muid katusekorruse rõõme. Otsustasin esimese hooga, et kuna toolide (panoraamil vasakul) jalad on tumepruunid, soovin just seda tooni tuppa rohkem sisse tuua. Hetkel on magamistoa näol tegemist maailma kõige plassima helebeeži unelmaga. Ostsin tumepruunid kardinad ära. Laotasin laiali. Otsustasin, et ei sobi. Laotasin uuesti. Mõtlesin, et aktsenti on ikkagi tuppa vaja. Riputasin üles. Ei suutnud enam üldse otsustada.

Siis tuli mulle meelde tore saade kanal 11 pealt (vt pealkiri), kus toa foto kenasti üle sikerdatakse, et näha, kuidas kujundus istuma hakkab. Seega - fotokas kätte, panoraamvõte peale (mida ma jätkuvalt kasutada ei oska, seega mõttetu liigutus tegelikult :) ) ja pilte tegema. Ei teinud neid isegi samast punktist, aga kleepisin vaba käega kokku ja puhastasin mõned kohad ülevaatlikumaks (nt voodi oli muidu pool pildist - tegin kitsamaks). No ja siis värvidega möllama. :) Kasutan muide pilditöötluses Gimp'i, mis on vabavara ja mille võimalustest ma umbes 5% omandanud olen. :D

Kokkuvõte - pruun peab jääma. Muidu on pilt jätkuvalt plassimast plassim. Aga mis värvi selle kõrvale lisada? Jube, olen veel otsustusvõimetum kui enne. Hetkel on (vist) poolehoid viimasel, sini-sinisel variandil - seda enam, et täpselt seda värvi kangatükk kastis ootamas on. Või äkki punast? Erkroosat? Rohelist...? Help!

Vahepala

Suured tööd on ikka jubedad. Teed ja teed ja valmis ei saa. Blogis ka täielik vaikus. Hakkasin nimelt kuduma pitssallikest (jep, isegi mitte haapsalu - seda ma vist kooksin eluaeg) ja praeguseks on hädised 40 cm kootud. Sealjuures olen vist kuu aega üle päeva veidi asjaga tegelenud. Jube-jube-jube, kui kaua aega võtab. Haapsalu sallide kudujad on küll üliinimesed! Lisaks tegelen ühe koti viimistlemisega, loodan ikkagi kunagi valmis ka saada.

Aga nüüd teema juurde tagasi tulles - eile õhtul viskas jubedalt üle, et ükski asi valmis ei saa -võtsin siis hoopis kõrvarõngad kätte. Kindel asi, mis ikka valmis saab. :) Ja kuna isu oli peal, tegin mõlemale käevõrud ka juurde. Kuid isegi nende paari pisikese, väga lihtsa asjaga tegelesin nonstop lapse magamapanekust Transporteri filmi lõpuni ja veerand hilisest CSI'st takkapihta. Kokkuvõttes - kaks ja pool tundi. Olgu-olgu, poole silmaga vaatasin telekat ka ikka. :)

Aga vähemalt oli see kaks ja pool tundi puhast rõõmu ja naudingut. :) Tulemused siin.

Pildil pole küll eriti näha, aga kuna kasutatud on fire polished helmeid, sillerdavad ehted väga ilusasti.

Ikstriim meikõuver

Kui kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis eiteagikuidastäpselt sattusin sellisele huvitavale lehele nagu Purse Blog. Vaatasin mis ma vaatasin neid kotte, eriti aga nende ulmelisi hindu, ja hakkasin huvi pärast kotte uurima sellise pilguga, nagu "tehtav", "no kui veidi sättida, siis saaks hakkama", "ahhaa, näe, tollest vanast kotist saaks sama teha" ja nii edasi. Ühesõnaga - väljakutse. Kas saaks koduste vahenditega teha endale 2000-doltšise gutšimutši koti? Julgesin võtta seisukoha, et saab - vähemalt midagi sarnast või veel originaalsemat. Igal juhul tahaks proovida.

Soojenduseks haarasin ühe oma vanadest lemmikkottidest, millel kangas nurkadest narmendama oli hakanud (ja seetõttu enam kantav ei olnud) ning harutasin jupphaaval lahti. Vahetasin kanga (seda ma vast ei hakka kirjeldama, kuidas lapse uneajal elektrilist õmblusmasinat käega edasi ajasin, et vaikus mitte häirida - maailma kõige nürim töö :) )ja õmblesin uuesti käsitsi (et naha sisse rohkem auke ei teeks) kinni. Enne oli kott koos linikuga selline:

Ja pärast veidi teistsugune. Kangas iseenesest on mu vanavanaema õe (oli äkki niipidi?) käsitöö, kangastelgedel kootud linik lauale, mis elutegevuse käigus plekid peale oli saanud. Ei olnud eriti kahju kääre sisse lüüa, seda enam, et linikukultuur meie peres hetkel varjusurmas on. Kastides tuustides leidsin muidugi igavese portsu sama vahvaid linikuid, tikitud padjakatteid ja palju-palju muud põnevat, mis kõik käekottideks saaks teha. :)

Kui mu lapsevanem nägi, mille kallal ma tegutsen, tassis ta lisaks minu suurele katkiste käekottide varule veel mõne enda oma ka mulle kohale. :) Et tehku ma midagi. :)

Eks apsud jäid sisse ikka, aga saingi õppida, kuidas edaspidi läheneda ja millega tuleb arvestada. Ja ideid on päris mitmeid, millisest kotist mida teha. :)

Oktoobrikate hooaeg

Oktoobrikate sünnipäevade edu nimel küpsisetordi retsept. :)

Koostisained
(12 parajat tükki ikka saab, aga küpsisetorti süüakse alati ju topelt - seega piisav 6le :p)

3 pakki küpsiseid
500 g maasikaid või muid marju
400 g kohupiimapastat
200 g lehmakese komme
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
4 dl 35% rõõska koort
Kaunistamiseks kohupiimakreemi või vahukoort ning marju

Valmistusõpetus

Küpsised (efekti mõttes võib olla nt 2 pakki heledaid ja 1 pakk kakaoga küpsiseid) pudistada tükkideks. Maasikad poolitada, kommid tükeldada pisikeseks. 35% koor vanilli- ja tavalise suhkruga vahustada; lisa kohupiim, sega enamvähem ühtlaseks; lisa küpsised, maasikad ja kommid ning sega läbi. Kalla segu toidukilega vooderdatud kaussi/vormi ja hoia üleöö külmkapis. Serveerimiseks kummuta tort alusele ja kaunista vastavalt oma maitsele.

Olen proovinud ka mustikatega (veidi liiga magus ja lääge mu maitse jaoks jääb) ja mustsõstardega (mulle väga meeldib, aga suhteliselt vänge - seega paljudele liiast). Kõige kuldsem kesktee on ikka maasikatega. :) Kui marjad on külmutatud, siis ära sulatamisega vaeva näe. Kommid olen vahel halvaaga asendanud - samuti väga hea.

Savivärki

Meie siinpoolses (pisikeses) suguvõsas on sünnipäevad jaotunud äärmiselt ühtlaselt - kui suvi vahele jätta, siis iga kuu üks. Oktoober on jõhker sünnakuu, siis on kaks järjest. :D Õnneks on üks neist naisterahvas ja seega sain kingituse järjekordselt ise teha. Ning õnneks ei loe ta minu blogi (ma arvan vähemalt), seega saan pühapäeval üle antava kingituse juba praegu siia üles panna. :)

Komplekt kõrvakatest ja kaelakeest. Läbipaistev savi on jätkuvalt kollasem kui ma oleks lootnud, seetõttu on ka organza pael mitte lumivalge, vaid roosakas.

Ja kuna mulle hakkasid need lipsud kõrvarõngastel jubedalt meeldima, tegin endale ka ühed. :)

Lisaks veel minu üks esimestest savikatsetustest, mis üle aasta kapis küpsetamist ootas. Muster on ilus, sest selle tegin ometi õpetuse järgi. Ülejäänud on vabakäe katsetused olnud. :) No ja neid kõrvakaid on siis nüüd kaks paari. Ma ei teagi, mis nendega täpsemalt teha, sest nii palju ma ehteid ka ei kanna. Kui keegi tahab endale, siis andke teada. :)

Valmistume talveks

Nagu juba varem mainitud, tegin Mari Marikese õpetust kohandades veel ühed villased sokid. Palmikutega. :) Täitsa head sokid, venivad parasjagu ja pole liiga jäigalt paksud. Lõngaks jätkuvalt seesama Red Heart Sport Socks Color (75% vill, 25% polüamiid; 100 g= 410 m; värv nr 26; vardad nr 2), millest kunagi kindad said kootud. Sokid paistavad ebaloomulikult pikad ja kitsad, aga jalga pannes venivad täpselt jala järgi sobivaks; pole sugugi suured, nagu ma isegi esialgu kahtlustasin.

Lisaks kangutasin õe juurest tagasi oma õmblusmasina, mis seal juba üle aasta meeldivalt aega oli veetnud, et Ilvesest ostetud täisvillasest paduroosast paksust kangast üks jope alla mahtuv soe kampsiklane teha. Õmblusmasinaga on mul jätkuvalt armastan-vihkan suhted. St mina armastan, a õmblusmasin vihkab. Olenevalt kanga paksusest tõmbab ta õmblusele pusa alla kas 10 cm peal korra või 40 cm peal kaks korda. See mure on tal kusjuures alati olnud ja ma pole kuidagi jagu saanud - küll olen kerinud kõiki olemasolevaid nupukesi masina peal, vahetanud nõelasid, niite, lähenenud isegi kruvikeerajaga - ei miskit. Peab vist masina kasutusjuhendi uuesti üles otsima ja meesterahvale näitama, ehk tema suudab midagi välja võluda.

Tehtud Ottobre 2002-3 mudeli nr 22 järgi, mille lõike pusisin ise väikseimast valikust veel kahe numbri võrra väiksemaks ehk umbes 92 kanti. No käised on ikka pikad, neid tuleb veidi üles kerida. Kehast võib ju pikk olla, laiusesse on kah ruumi kasvada. Rõivaste numbrid on minu jaoks jätkuvalt müstika, sest olemasolevad nr 92/98 mingid kampsikud on juba üsna väikeseks jäänud... Aga igatahes kõlbas jope alla panna küll ja ma loodan, et on soe ka.

Eelarveliselt (MaSu ju ikkagi) - kulus 75 cm 1,5 m laiusega kangast (200.- meeter, aga Ilvese vabrikupoes oli just 50% ale), üks roosa niidirull 8.- ja 40 cm pikkune alt lahtikäiv lukk 18.-. Et noh, kokkuvõttes - kasutatud kapsik osta oleks odavam ja allahindluste ajal saaks ehk poest uuegi sama raha eest. :D

Rahva tungival nõudmisel

Retsept, mis pärineb 1995.a. taskuformaadis raamatust "Pirukad".

Külmkapi-pärmitaigen
1 klaas hapupiima
100 gr pärmi
3/4 klaasi suhkrut
1/2 tl soola
300-340 gr margariini
6 muna
7 klaasi jahu

Vaja on suurt 5-liitrist kaussi. Väiksemale perele peaks tegema pooles või kolmandikus koguses - aga, nagu öeldud, mina panen ülejäägi portsudena sügavkülma ja saan iga kell jälle pirukaid teha, kui isu tuleb.

Väikeses kausis segada pärm hapupiima ja 1 sl suhkruga. Suures kausis kloppida lahti munad, hõõruda sisse ülejäänud suhkur ja sool. Segada sisse sulatatud (mitte kuum) margariin ja pärmisegu. Nüüd segada taignasse osade kaupa jahu. Taigen jääb üsna pehme. Kauss katta kaanega ja tõsta kaheks tunniks külmkappi.

Nagu foorumis juba mainisin, tuleb see tõesti hea pehme taigen, seega jahtunud pirukad ja saiad pole nii kole kõvad kui mul tavaliselt. :)
---
Köögitoimkonna jätkuks ja aiarõõmude sissejuhatuseks korjasin aiast öökülmade kartuses kokku oma basiilikupõõsad ja tegin pestoks. Täiesti mittemärkimisväärne saavutus iseenesest - mainin seda siinkohal vaid seetõttu, et ahvatlevamat pilti kui pestokraam purustamise eel pole mina ammu näinud. Vaadake ka: For the record - pesto sisse panin basiilikut, küüslauku, seedermänni seemneid, parmesani (tegelikult eestimaist Forte't), soola ja loomulikult ohtralt extra virgin oliivõli. Oeh kui hea, lõhn ajab täiesti hulluks... Järgmised kaks nädalat sööme ainult pastat ja pestot. :D
---
Ja aiarõõmude rubriigi jaoks on mul ka esimene pilt olemas. :) Taustast veidi: kevadel sattusin Kodu Kauniks foorumis jutu peale lilladest ja lumivalgetest porganditest, mis mu (nagu ikka uued ja omanäolised asjad) täiesti kihevile ajas. Aiapoodide kammimine päädis tõdemusega, et asjatu lootus ja jõudsin taas, nagu alati, e-bay lõpmatute avaruste juurde. Ja ega ma siis seemneid tellides järjekordselt pidama saanud. :D Lisaks kollastele, valgetele ja lilladele porganditele (mis praeguseks on söödud) tellisin ka kollaseid, triibulisi ja valgeid (puna)peete, mille peatselt üles võtan ja siis saab pilti ka; ning igasuguseid muid huvitavaid asju.

Näiteks asparaagust (sealt saab sparglit), kääbusvariatsioone aedubadest, kurkidest. Musta värvi paprikat ja lumivalget baklažaani. Ja lisaks vahvaid taldrik- ning spageti-suvikõrvitsat. See viimane ongi nüüd pildil. Kuigi herr iss juba ammu kutsus kurja karja ja teatas, et ei saa ma neilt soojalembestelt taimedelt ilma kasvuhooneta midagi, kasvas üks spaghetti-squash päris priskeks ning paar väiksemat sain ka. Millest minu aia megalimukad said ka mõne. Kasvatamisel testisin jällegi foorumist leitud tarkust, et Tallinna Loomaaed pidavat oma niidused panema suurde tünni ja kabatšokid sinna otsa kasvama. No tünnidega on mul kehvad lood, ma panin kuivanud puulehed vaheldumisi niiduse ja köögijäätmetega hoopis suurde musta prügikotti (kombineerisin teise foorumitarkusega sügislehtede kompostimisest prügikottides päikese käes), kõige otsa 10 cm turbakihti ja sinna sisse siis seemneke. Paar seemet läksid täiega metsa ka, sest Eesti ilmastik on ikka väga aiapidajavaenulik. Esimene seeme läks kasvama alles juulikuus. :o Ausõna... Ju siis enne oli liiga külm. Ja teised seemned kuskil poole juuli pealt - loogiline, et suurt saaki pole loota. Seegi üksik pontsu ületas tugevalt mu lootusi. Aga vähemalt kevadel tšekkan üle, kuidas kompostimise seisukohalt edenes. Taimed kasvasid igatahes täie isuga sellise rammu peal ja olid seega tänuväärseks roheliseks müüriks, mis prügihunnikut kattis. :D

Pildid kõik tehtud mu vanakese fotokaga õhtupimedas, seega andestage kvaliteet.

EDIT: Selline näeb spagetikõrvits peale küpsetamist välja. Täpselt sellisel kujul sealt välja tõstadki. On küll spageti moodi. :) Maitseb nagu tavaline suvikõrvits.

Sokitegu

Teoreetiliselt on soki kudumine üks lihtsamast lihtsam tegevus ja pisitillukese, lapse soki kudumine sellest veel lihtsamgi. Kui sa just mina pole. :)

Algas asi sellest, kui hiljutise nohu ajal pidime olemasolevaid villaseid sokke tükk aega venitama, et tsikile jalga saada. :) Mõni tütarlaps on suurema osa oma viimasel ajal vähesest söömast panustanud jalanumbri kasvatamisse. Saigi otsustatud, et on viimane aeg lõpuks ometi ise lapsele sokid kududa. Leidsin isegi suurepärase õpetuse Mari Marikese blogist, mis puust, punaseks ja kelladega selgeks teeb, kuidas lapse sokke kududa (kõige olulisem - annab algsilmade arvu, millega ma eranditult alati puusse panen).

Võtsin aga selle ebamäärast sinepikarva 100% villase lõnga kätte, mille mu vanaema ükskord jõuludeks suuremas koguses kinkis (aga mis on veidrat värvi, liiga puhas villane - seega kare ja nõksa liiga peenike, et midagi suuremat käsile võtta) ja hakkasin pihta. Ja hakkasin uuesti. Ja alustasin kolmandatki korda. No sa jeerum... lugesin läbi isetegija kõik õpetussõnad veniva silmuste loomise kohta... ja jäin siis mõttesse. Väidetavalt peaks see kõige tavalisem alustamise moodus olema kõige venivam. Nojaaa... Olen juba mitmeid kordi kogemustest õppinud, et kui üldiselt koon ma väga lõdvalt, siis alustan see-eest täie rauaga - vähemvenivamat asja kui minu loodud silmused ei ole lihtsalt olemas. Seetõttu ka kõik need probleemid silmuste numbri arvutamisega jne - algus on alati liiga kitsas ja kõik ülejäänu liiga lai.

Siis tuli aga meelde, et kunagi leidsin netist Haapsalu salli õpetuse, kus on kirjeldatud salli eriti veniva ääre loomist. Siin see lehekülg on. Ja see on tõepoolest veniv, st isegi minu poolt looduna venib piisavalt. Ainuke asi, et Haapsalu rätikut ei maksa mul vist küll käsile võtta, sellist silmade loomise viisi pole veel välja mõeldud, mis minu puhul piisavalt veniks. :D

No ja sellest ma üldse ei räägi, et ma koon ju valetpidi, st võtan kududes silmuse tagumise keeru, seega pean kõikide kokkukudumiste puhul eelnevalt selgeks tegema, mispidi kalle peab jääma ning seejärel sobiva kudumisviisi kasuks otsustama. Õpetused on üldjuhul täpselt vastupidised. :)

Aga igatahes. Silmuste arv eeltoodud Mari Marikese õpetuses on täpselt sobilik ühele veidiülekaheaastasele neiule. Jalalaba osas lisasin ma kaks mustrikorda veel, muidu jäi liiga lühikeseks - nüüd on nõksu jagu kasvuruumi ka. Muus osas jälgisin täpselt õpetust ja sain tõsiselt palju selgust, kuidas sokkide kudumine ikkagi käib. Eile võtsin lausa käsile järgmised sokid, kus asendasin mustri palmikutega, et saada tihedamad ja töisemad sokid. No näiteks kummikute alla või nii.

Kusjuures peale pesemist polegi lõnga värv enam nii hull, läheb olulisemalt kollasemaks ja päikeselisemaks. Ehk võib sellest midagi asjalikumatki teha, sest lõnga on mul ikka mingi nelisada ja üle grammi, st lapse sokkideks annab ikka kududa. Mõtlesin hetkeks mingi sallilise-rätikulise peale, aga selleks on vist ikkagi liiga jäme (kahekeeruline). No see Haapsalu sall ei anna rahu, kuigi tean juba ette, et mul pole nii pikaks kudumiseks piisavalt kannatust. :)

Ja pilt ka. :)

Kui tervet rehkendust ei jõua...

... siis tee pool. :) Nädalavahetus kujunes ootamatult tihedaks, aga üliväga vahvaks, seetõttu ei jõudnudki üldse valmisnikerdatud saviplönnidele konksusid taha ajada. Hakkasin eile õhtul hoopis Andrale villaseid pitsilisi sokke kuduma, aga see on täiesti teine jutt ning kaasnevat hala saate lugeda eraldi postituses, mis loodetavasti ikka lähiajal tuleb. :)

Aga pool rehkendust siis siin.

Esmalt komplekt, mille tegin spetsiaalselt iseendale suure targa venna pulma minekuks. Kleit süles, sobitasin muudkui helmeid värvi järgi. Pimedas, loomulikult järjekordselt, aga sain enam-vähem siiski värvidele pihta. Klambri tegemine võttis ootamatult kaua aega (kaks õhtut), seetõttu tassisin kogu kraami juuksurisse kaasa ja lokirullide kuumutamise ajal nikitsesin valmis kõrvarõngad. Juuksurid ahhetasid ja ohhetasid kõrval, et issake, kas saabki niimoodi ise teha. :)

Ja siis üks näide savitööst ka. Kusjuures mustad plönnid on tegelikult spiraalid läbipaistvaga. Jep, paistab suurepäraselt läbi, absoluutselt pole näha, et seal miskit spiraali oleks. :) Selle peale mõtlesin, et ajee, nüüd teen eriti vinged kõrvakad, kus läbipaistev sees ja värviline sõõr ümber. Need õnnestus muidugi 30 minuti asemel 45 minutiks ahju unustada, aga tõenäoliselt ei oleks ka õige aeg päästnud - läbipaistev oli muutunud määrdunudkollaseks mullikestega plönniks. No ikka jõle kole kohe. Järelikult saab seda läbipaistvat asja kasutada ainult mõne pastelse värvi vahel kitsa kihina. Õpime kuni elame.

Ahjaa, viimasel ajal lasen kogu aeg auto correct'iga pildid üle. Ei saa küll aru, kas nüüd on pildid teistpidi jätkuvalt sama hullud?

Sügise moevärv

Tõenäoliselt on kõik inimesed, kes rõivapoes käivad, juba tuvastanud selle sügise moevärvi - lilla. Kuigi jah - lilla on praktiliselt igal aastal sügisrõivaste hulgas tooni andnud, kui mu mälu nüüd ei peta.

Ühesõnaga - lugu lühike. Sõbranna läheb pulma, ostis uue kleidi (öhvkoorss sügisvärvides, muud pole ju saada...) ja vajas seega lillat kaelaehet. Siin see on. Tunnistan ausalt, et ahvitud (tegelikult kogu mu loometegevus käibki teiste ehteid uurides ja siis neid oma võimetele-vahenditele vastavaks kohandades) sellest blogist.

Polümeersaviga mätsimine on mul viimasel ajal kõige aktuaalsem teema, sest seda (hurrrrraaaa!) saab teha ka koos tsikiga. Tema väntab pastamasinat, mina voolin ehtekesi. :) Üleüldine ehete tegemine on muidu alati käinud õhtupimeduses - ja hommikuses päevavalguses värvikoosluse üllatusi aeg-ajalt ikka juhtub. :)

Täna laenan töölt parema fotoka koju ja teen teistest valminud ehetest ka pilte. Ausõna.

Veidi silmailu

Kiire dokumenteerimine (no ei jõua kuidagi enam töö, kodu ja tsiki lasteaeda harjutamise kõrvalt blogida; hea, et pildidki tehtud saavad - mitte küll alati kahjuks:) ).

Merilin sai klubikate poolt kingituseks (hehee, esimene täiesti tellimustöö) sellise kaelakee ja kõrvarõngad:

Diana käis külas ja tema särgi juurde sobis värvilt no täpipealt see kaelakee:

Ja laupäeva õhtul, kui mul oli olemas lapsehoidja, palju aega ja mitte ühtegi (nuuks!) just sellel õhtul vaba sõbrannat, istusin ma siis hoopis kodus ning nikitsesin kõrvarõngaid teha. Mõne ärandas mu ema kohe ära ja mõni on varem valmis tehtud, aga näitamata. Pildil on need kõrvakad, mis mulle endale väga meeldivad ja ise kannan. Kõrvakate hoiuraam on aga Psiho_de_Lika blogist pärinev vidin, mis, olgu öeldud, on minu arvates innovatsiooniaasta auhinda väärt. :)

Päev 2 ja 3

Jaanipäev rikkus mõnes mõttes koristamise hoo ära - kaks päeva ei saanud last lasteaeda saata. :) Aga no mulle jäid neljapäev ja reede. Reede pealelõunaks oli koristamisest ikka rämedalt kõrini, kuid korras on vaid kaks kolmest korrusest, kusjuures esimene korrus ongi vist kõige hullem - vannituba, wc ja tuba, kuhu kogu träna eest ära on lükatud. Hirmus saab see olema. Ja järgmisel nädalal ongi ainult kaks päeva lasteaeda jäänud, alates 1. juulist nad puhkavad.

Ühtlasi imestan julgelt ja jätkuvalt inimeste üle, kes ütlevad, et "oh mis see koristamine, tund-poolteist ja korras". Kusjuures ühel sõbrannal, kes nii ütleb, pole sugugi väga väike korter - ikkagi neljatoaline. Ja kuidas siis minu, ametlikult kokku ka 4 toa, koristamiseks 15 tundi rassimist peab arvestama? Mul läheb ainuüksi pooleteiseruutmeetrise vetsu koristamiseks tund ära. Mingi eriti aeglane tsikk olen vist... :)

Ühesõnaga, hala lõpetuseks mõned pildid ka. Juba ammu lubasin meie omavalmistatud köögikappidest pilte teha. No siin see pilt siis ongi. Ainult et paistab vist üsna tavaline, st kui lähedalt ei vaata, siis sama hea kui kuskilt tellitud (ainult et maksis 3-4 korda vähem). :) Ühtlasi on näha meie au ja uhkust, palkseina (jumal tänatud, et ise ei pidanud seda puhastama, vaid siis viitsisid töömehed veel tööd teha :p ).

Ahjaa, ENNE pilt ka. :)

Aktiivses kasutuses:
Kappide skelett:

Elutoast ei saa pilte näidata, sest tegemata on remonditööde... mmm... kolmas...? neljas...? etapp ehk siis sein savikrohviga üle mätsida. No ja üleüldse polnud esimene remont lõppenudki, kui teine algas ja äsja kinni naelutatud ukse jälle lahti kangutasime, et sealtkaudu uue trepi peale saada. Mõmmiku tuba aga, ka teise korruse teema, tahab ühest voodist vabanemist, muidu tundub ülerahvastatud olema. :) Ja tapeedil viimased lilled üle värvimist. Ja kui potitreeningu lõpetame (st enne peaks vist alustama ka... ), siis saab vaiba ka jälle maha panna... Enne pole nagu vaade päris õige. :)

Jah, ma olen lootusetu. :p

Vaba aja rõõmud

Puhkus on tore aeg. Siis saab nimelt kord aastas koristada. :p Hahaahaa, tegelikult ei olegi eriti naljakas - tsikk ei lase mul ju üldse millelegi keskenduda - pean alati täie tähelepanuga just tema poole pöördunud olema. Mistõttu toad, kuigi ma pole just kõige suurema koristusvajadusega isik, hakkasid isegi mulle juba kergelt liiga räpaseks saama.

Niisiis, puhkuse esimene päev - laps lasteaeda; kuna käib poolepäevarühmas, siis täpselt 3 tundi aega koristada. Korda sai vaid üks, kõige pisem korrus. :S St teised inimesed ütlevad selle kohta - magamistuba. Ja punkt. Niimoodi saab küll puhkus enne otsa, kui toad korda.

Aga see-eest teen nüüd kiiresti pildid ära - sellist korda näeb harva ja dokumenteerimise eesmärgil on tegelikult mitmed remondijärgsed pildid tegemata. Tegelikult on veel mitmed (pisi)asjad tegemata, aga need rõõmustavad/piinavad mu silmi ilmselt veel kaua-kaua. :)

Remont polegi protsess, vaid elustiil. :p

Enne (pööning/sodiladu, peale asjade väljaviskamist - enne ei mahtunud piltigi tegema):

Nüüd sealtsamast korstna kandist tehtud pilt:

Toa olemusest (kõrgusest/laiusest) annab aimu see pilt:

Ja pooleli olevaid teemasid ilmestab eriti hästi järgmine pilt (riiete ette on vaja mingit katet, tagumiste kastide ette tuleb liuguks, lülititele peaks lõpuks katte ka peale panema :) ):

Ühtlasi sai praktiliselt terve panoraam ka nüüd nähtud. :)

Salaja hiilides

Olen aeg-ajalt lisanud postitusi blogisse tagantjärele ehk varasema kuupäevaga. Teoreetiliselt on ka nüüd üks neist hetkedest kätte jõudnud. Nimelt asjad on juba ammu valmis, isegi pildid olid tehtud, aga töölkäimise rõõmud väsitavad inimese nii ära, et arvuti taha vabatahtlikult enam eriti ei istu. Samas pole vist väga ilus niimoodi inimesi eksitada. Mõni läheb veel ravile, et ausõna, eile vaatas ja ei olnud postitust, täna aga selgub, et juba kaks kuud tagasi lisatud. :p

Niisiis. Asjast ka. Kaheksajalg, mille viisin issand-issand, märtsi lõpus juba Cristianile kingituseks Itaaliasse. Tore asi, millega lõngajääke kulutada ja kui nende jalgade kudumine nii kohutavalt tüütu poleks, siis teeks Andrale ka veel ühe. Hiiglama lahe asjake (no täiskasvanutele vist meeldis tol hetkel nõksa rohkem kui lastele :p ).

Õpetuse sain ajakirja Knitty kodulehelt, kus muuseas üldse päris palju head kraami on, kui sa lõpuks ometi seal orienteeruma suudad hakata. See võttis minul, mitte kõige IT-kaugemal kodanikul, jupp aega. :)

Pilt ikka ka. :)

Lisaks leidsin samalt lehelt mütsi õpetuse - vaata siit. Tahtsin lapsele veidi õhemat, aga veel siiski sooja mütsi kududa ja tundus täpselt sobilik olevat. Seda konkreetset mütsi on väga lihtne kududa, eriti kui veel selgeks saad, mida tähendab lühend W&T. Mina näiteks ei viitsinud tol hetkel otsida (leidsin alles siis, kui kaheksasokki hakkasin kuduma ja enam ilma hakkama ei saanud), kuid sellele vaatamata istub üsna hästi peas. Kujutan ette, et kui oleks täpselt õpetuse järgi kudunud, siis istuks veel paremini. :)

W&T õpetuse leiad youtube'st.

Müts koos rõõmsa modelliga. Või vastupidi. :)

Mütsi tehnilised näitajad: Novita Isoveli Colori; 75% villa, 25% polüamiid; 100 g= 130 m; värv nr 868. Vardad nr 6 (kord ringvardad, kord tavalised).

Mänguasjamajandus

Vahelduse mõttes üks mänguasi, mis jälle lastehoiu jaoks sai tehtud. Sellel daamel on sõbranna ka, kelle unustasin fotografeerida. Ja üks ootab veel tegemist, aga ma pole kleidi värvi suutnud otsustada. :)

Liha ja luu moodustab Helluse joogijogurti pudel, mille sees helimaitsele vastavaid krõbinaid (konkreetsel isendil linaseemned, aga teistesse pudelitesse sai ka kuivatatud ubasid ja läätsesid pandud). Korgi keerasin peale ja selle peale kleepisin ühe Tiimaris müüdava vahtplastist kuulikese, tasakaalu huvides alt siledaks lõigatud.

Heegeldamist alustasin peanupust 3 ahelsilmusega tehtud ringiga, millest kasvatasin ja kahandasin vastavalt tundele, iga kord eri moodi :p nii, et heegeldis kehakuju järgiks. Kinnissilmustega. Peanupu sai suuremas osas eraldi heegeldada, aga kaelast alates heegeldasin pudeli peale. Silmad nõelaga peale ja juuksed ka nõela abil korralikult külge kinni.

Põnnidele täitsa meeldib, eriti see krõbisemise osa - ühest küljest raputades, teisest küljest pudelit muljudes. :)

Ilusaid pilte ka

Sünnipäevaks laenasin korralikuma fotoka ja tegin muidugi ühe kauni päikesepaistelise päeva abiga ka ehetest pilte. Selgus tõsiasi, et parema aparaadiga tulevad ikkagi paremad pildid. Eks saate allpool ise võrrelda. :)

Esmalt aga vana võlg ehk täditütrele tehtud komplekt.
Nüüd siis lubatud ilusad pildid. Mõned ehted uued, teised varem valminud, aga pildiliselt (vist) esindamata.