Majanduslangus? Ahah.

Võiks arvata, et kauaräägitud ja -oodatud majanduslanguse ajal on klient kuningas. Uutes rõivastes või mitte, aga vähemalt ise nähtav ja oodatud külaline. Aga üha enam tundub mulle, et vaatamata maailmalõpu ettekuulutustele ja Eesti panga seletustele läheb vähemalt kodusisustuse sektoril praegustes tingimustes enneolematult hästi.

Siinkohal võiks ehk olla paslik vana asja meelde tuletada ning loota, et nägemine ootamatult ei halvene. Kaks aastat tagasi, ehitusbuumi tipphetkedel, kui köögimööbli järjekord oli vähemalt kolm kuud kui mitte enam, palusin hinnapakkumisi mitmetelt tootjatelt. Kahes neist käisin ise kohal, ülejäänutele saatsin e-maili. Sealjuures andsin kõigile sama lähteülesande ning isegi joonise ette. Tulemuseks oli, et 16st firmast saatsid oma pakkumise 5. Üks täpsustas andmeid ning seejärel enam ühendust ei võtnud. Kaks (Fennica ja Idema, et nad nüüd igavesti häbimärgistatud oleksid :p), mille esindustes ma isiklikult kohal käisin, olid muuseas selle enamuse hulgas, kes pakkumist tegema ei vaevunudki.

Seoses remondiraha lõppemisega ning köögimööbli ilmselge ülehindamisega tootjate poolt sai mööbel ise tehtud. Kui kõige odavam pakkumine firmadest oli 50 tuhat krooni, saime ise tehtud 10 tuhandega (kui nüüd uksed kunagi saaks, siis kogumaksumus umbes 13 tuhat). Rassimist oli muidugi rohkem. Ostsime nimelt mdf-plaadid Decorast (valged, enam pole neid seal kahjuks näinud), lõikasime ise ketas- ja tikksaega mõõtu ja värvisime seinavärviga :p üle; töötasapinnaks sai Bauhofist kase liimpuit ning mööblijalad ja sahtlisisud/korvid/karussellid Mööblifurnituurist. Proovisime küll ka lihtsama vastupanu teed minna ning detailid tellida juba mõõtulõigatuna, ent peale kolme meeldetuletust hinnapakkumise saamiseks detaile tootvast firmast saime vihaseks.

Küll aga ei jätkunud meie optimismist kapiuste valmistamiseks, mis oleks pidanud ikkagi väheke elegantsemad olema. Need jätsime tegemata kuni tekib uus viitsimine asjaga tegeleda. Nüüd see viitsimine lõpuks tekkis, kuid tundub, et firmade suhtlus- ja klienditeeninduspoliitika on jäänud ikka sellessesamasse kahe aasta tagusesse kõrghetke kinni.

Saatsin e-mailid hinnapalvega kolme firmasse - EEK Trade, Sandores ja Velldoris. EEK Trade hiilgas pakkumisega järgmise päeval, mis muuhulgas oli ka mõnisada krooni odavam Sandorese omast paari päeva pärast. Velldoris ei reageerinud ka meeldetuletusele. Seega sai otsustatud, et EEK Trade sobib meile küll, majanduslangus ikkagi ja puha. Mõõtsime kapid piinliku täpsusega üle, arvutasime sinna ja tänna ning saime täpsemad mõõdud, mille taas e-mailitsi saatsin palvega teha ettemaksuarve uutele mõõtudele. Vaikus. Peale nädalat ootamist saatsin meeldetuletuse. Õnneks seda märgati ning saabus tellimuse kinnitus (mitte ettemaksuarve, ma rõhutaks siinkohal), mille koostamise tähtaeg oli nädala eest, ettemaksu summa täpsustamata ja all kaks olulist märkust: esiteks tellimuse muutmine erandkorras lubatud 1 tööpäeva jooksul ehk siis ammu enne, kui ma kinnitust näha sain ning teiseks tarnimise tähtaeg 30. detsember 1899. Ja selle all karm järelmärkus, et peale tarnetähtaja saabumist pean ma 5 päeva jooksul kraamile järgi tulema, muidu hakkavad tiksuma hoiutasud 25 eeku päevas. Ma pole siiani julgenud arvutama hakatagi, kui palju mulle seal juba hoiutasusid tiksunud on; räägime siinkohal ikkagi üle-eelmisest sajandist... Saatsin uue e-maili palvega täpsustada ettemaksusumma ja tarnetähtaeg. Nädala pärast meeldetuletuse. Kolm nädalat on möödas.

Kas nüüd minna firma kontorisse ja sarkasmil lennates paluda tellimusega tegeleda või paluda Sandoresel ettemaksuarve vormistada... Et siis nädalaid seda oodata...? Või äkki läheb paremini? Oeh. Raske on kohe see majandussurutis...