Kirju koer

Ja taas üks õnnetu seisev töö, mille võtsin ette, sest tahan emale sünnipäevaks ka saalomoni sõlmes salli teha - isegi lõng on ostetud - aga kord on karm ja nagu üle-eelmisest postituses öeldud, enne üks vana, siis uus.

Stoori selle õnnetu asjakese taga on, et tahtsin teha oktoobri alguses Andrale ilusat kampsikut lihtsa vaevaga (loe: jämedast lõngast :p ). Leidsingi Kangas&Nööp poest igavesti vahva lõnga, mida selgus olema ainult üks tokk. No olgu, pisike laps, võtsin teiseks juurde naturaalvalge ja lootsin, et sellest jätkub. Poole pealt hakkasin vaatama, et valget on ikka liiga palju - neiu mökerdab vahel mõnuga ja mis sellest kampsikust niimoodi siis alles jääb. Käisin läbi kaks sama keti poodi Tartus, kus lõnga enam ei olnud. Ühes vihjati, et äkki Põlvas keskuses on - sõitsin spetsiaalselt sinnagi, ei olnud. Siis otsisin neti läbi ja suureks rõõmuks leidsingi sama lõnga. Tellisin kohe mitu head tokki, et endale ka kampsun teha - nii lahe näeb see kootuna lihtsalt välja. Ja siis paari päeva pärast helistati netipoest, et vabandavad, aga kood oli vale netis ja tootjal enam jääke ka kuskil pole. Oh seda pettumust. :( Palusin siis neil saata sama lõnga teist värviversiooni (helesinine-hall-valge), et poleks mingit suuremat jamamist tagasimaksete vmt-ga. See lõng ootab nüüd kapis inspiratsioonipahvakat. :)

Ega's midagi, tegutsesin edasi. Aga eks ilmselt oli vaim ikka pettunud asjas ja mustrid ei tahtnud ka kuidagi joosta, igatahes võtsin aeg-ajalt kätte, harutasin eeltehtu, alustasin uuesti ja panin jälle käest ära. Ilmselt on see üks enamharutatud töid mul üldse, kui võtta arvesse tema pisikest mõõtu. Pakun, et oma 3-4 kampsunitäit olen selle puhul üles harutanud. Samas mõjub see ka hästi - lõpus hing enam isegi ei võpatanud korrakski, kui järjekordselt olin kuskil ühe silma valesti teinud ja jupp maad harutamist ees ootas. :) Täiesti tuim. :p

Kampsuni jaoks lõin 51 silma ja kudusin 1-1 soonikut igal pool. 30 rida on kirjut, ülejäänu valge. V-kaeluse puhul jätsin keskelt ühe silma haaknõelale (mida ikkagi vaja ei läinud, sest nii jämedate ringvarrastega on jõle raske kaeluseosa kududa; heegeldasin hoopis kinnissilmustega üle). Kudusin kaeluse äärest kaks silma läbi parempidiselt, kolmas-neljas parempidi kokku nii, et kaelusepoolne peale jääks. Tagasirida tavaliselt. Tagumisel tükil keskelt 17 silma kudusin maha, seejärel kahandasin nagu esitükil kuni 15 silma jäi vardale (seega kummaltki poolt sai 2 kahandatud).

Käised korjasin üles esi- ja tagatüki äärest, 39 silma käise kohta. Ikka 1-1 soonik. Kahandasin nii, et alguses kaks korda igal 6. real ja seejärel igal 4. real kummastki äärest üks silm kuni vardale jäi 23 silma. Kirju osa on 17 rida koos lõpetamisega.

Kampsik paistab suht kompaktne, aga tänu soonikule kujutan ette, et seda annab veel aasta pärastki selga sikutada. Just sellel eesmärgil tegingi üsna pikad käised. Praegu on selgapanek nii ja naa - tsipsuke on ikka suur, eriti just kaeluse osas. Samas väga hull pole. Tõenäoliselt ootan siiski veidi suurema kandmisega. :)

Neiu õppis meil modellimise ära. :) Varem tuli see nägu peale välku, aga nüüd tuleb kohe, kui ütled "vaata siia". :p Samas tahaks vahel mõnda pilti ka, kus silmad lahti oleks. :D

Tehnoteave: Novita Isoveli ja Isoveli Colori; 75% villa, 25% polüamiid; 100 g= 130 m; värvid 010 (valge) ja 892 (pruunikirju). Vardad nr 6. Kampsun kaalub 195 grammi (päris kogukas värk ikka; aga jõõõõle soe).

Kuningas Salomoni kaevandused

Kindlasti teate seda raamatut. Minu lapsepõlve üks lemmikuid lisaks Saladuslikule saarele. Veider maitse tüdruku kohta mõnes mõttes. :) Saladusliku saare üks võlusid oli minu jaoks just need kirjeldused, kuidas peedist pesumasinale trumlit teha, saarele telegraaf üles sättida või koopasse lift leiutada. Kogu muu (poistekas) süžeeliin oli suhteliselt igav ja sellest libisesin sujuvalt üle. :) Salomoni kaevandused oli aga kuidagi muudmoodi nõiduslik.

Ahjaa, et mis kirjandustund see nüüd on? Käsitööinimesed ehk võivad pealkirjast juba järeldada, et seekord katsetasin saalomoni sõlme tehnikat, millest teiste blogides olen näinud imetabaselt pehme ilmega salle. Käisin lõngapoes mohääri näppimas, ja kuigi sellest tõepoolest saaks ilmselt kõige mõnusama salli üldse, jäi praktiline meel peale. Liiga palju olen pettunud suurepärastes (kohutavalt kalli hinnaga), soojades, naturaalsetes ja pehmetes lõngades, mida pole võimalik kanda, sest karvu ei jõua pärast riiete pealt ära korjata. Üks Andra kombekas on näiteks selline - ja kuigi nägin tohutult vaeva selle valmistamisega, ei saagi seda nüüd kanda. :( Nii tohutult kahju on.

Müüja soovitas mulle kurtmise peale siis ühte teist, oluliselt vähem naturaalset lõnga, mis pidi ka pehme olema. No üldiselt on küll jah päris mõnus, kuigi tõenäoliselt suurema mohäärisisaldusega lõngaga ikkagi võrrelda ei saa. Aga et see üldse karvu ei aja, siis olen ikkagi rahul - ilus näeb välja ja villase salliga võrreldes on ikka pehme küll. :) Just selle mantli juurde ma salli tahtsingi, mis pildil on. Salli värv on päris elus palju kenam, selline veidi oranžika varjundiga vanaroosa, tume niit jookseb ka lõnga sees.

Lõng: Bergere Frimousse; 64% akrüül, 20% polüester, 16% mohäär; 50 g= 200 m; värv nr J3234 või 21022 (ei saa pakendilt aru, kumb kumb on). Heegeldasin nr 1,5 nõelaga (pakendil tahab 2,5-3). Kulus täpselt terve lõngakera, aga kodukaal väitis, et tootja paneb käru ja andis salli kaaluks 48 grammi. A äkki nii õhuline, et 2 grammi hõljub? :p

Kes vana asja meelde tuletab...

Käesolevaga teatan, et otsustasin pidulikult ning täie mõistuse juures olles ennast distsiplineerima hakata. Poolikute tööde mäed hakkavad juba vaikselt elamist enda alla matma, mistõttu on kord edaspidi alljärgnev:

1. Mitte ühtegi uut tööd ei tohi enne käsile võtta, kui üks vana on ära lahendatud.

2. Eeltoodu ei käi ehtemajanduse kohta, sest need on rohkem üheõhtukad :p ja ehted õnnestub mul ikkagi 90% ulatuses ära lõpetada. Mida ei saa kudumite ja heegelduste kohta öelda.

Ühesõnaga haarasin härjal sarvist. Kuna mul oli jube isu endale üks mõnus pehme sall teha, siis pidin kõigepealt miskise asja ära lõpetama.

Väljavalituks osutus pruunikirju peenike lõng, mille algne idee kunagi sügisel oli üks mõnus kampsun. Alustasin hooga esitükiga, mis muudkui venis ja venis ja venis, vaatamata usinale kudumisele. Peenike lõng on ikka rist ja viletsus. Lõppeks ilmnes ka, et vaatamata pakendil märgitu järgi arvutamisele on tükk ka liiga lai ja üleüldse jube soolikas, liiga lödi ja kole. Ja siis kadus isu ära.

Vahepeal tekkis mõte, et nii peenikesest asjast saaks Andrale sallkrae teha - ostsin isegi viievardalise komplekti õiges mõõdus, aga algust ei viitsinud teha. Ja seoses külmade ilmade saabumisega ostis herr iss salli poest ära (häbi mulle!).

Suurte külmade aegu tundus, et Andrale oleks vaja ühte paari kindaid juurde, et saaks mitu kihti käe otsa tõmmata. Vaatasin ikka pakendil antud mõõtusid (nagu poleks veel varem sellest õppinud, eksole...) ja leidsin, et 40 silma võiks sobida. No põhimõtteliselt sooniku osas oleks veel enamvähem sobinudki. Aga käelaba osale otsustasin igaks juhuks topeltlõnga - ikkagi soojem - kasutada ja niimoodi asi jälle rappa läkski. Või, kuidas võtta... :) Mulle endale kulusid ühed kindad tegelikult ära ka, varukinnasteks. Ja Andrale saab nad ka kõige otsa tõmmata, kui vaja päris kubujussiks riietada. :)

Ja siin nad siis ongi. Minu esimesed kindad viimase 12 aasta jooksul. Pöidla ehitamiseks pidin ikka netis surfama, sest mitte midagi ei mäletanud. :) Aga võimalik, et 8 silma pöidla jaoks eraldatuna oli ikkagi liiga vähe - minu palgikestele nõksu kitsad. Lohutan sellega, et küll välja venib. :)
Tehnilised andmed: lõng Red Heart Sport Socks Color; 75% vill, 25% polüamiid; 100 g= 410 m; Värv nr 26. Vardad nr 2.

Ja et ma nägin Isetegijas väga lahedat koostegemist "Langetame kaalu", kaalusin tulemuse ära ka. Lõnga kulus 55 grammi. :) Aga üles ennast sinna andma ei hakka, sest minu puhul on tegemist pea alati hoogtööga ja 99% tõenäosusega iga kuu ma ühte eset valmis saama ei hakka.

Hoog sees

Hoog on viimase ajal olnud kuidagi just ehete nikerdamise vallas. Kõik kudumised ja heegeldamised istuvad õnnetult kappides ja karpides. Aga ükskord lõpetan ma nad niikuinii.
Ühesõnaga. Teinud olen palju, aga mitte pilte. :p Kogu aeg on nii sombused ilmad, et pole kohe kuidagi tekkinud isu pildistada - seda enam, et nad mul üldse kunagi hästi välja ka ei tule. Seega ilu ärge siit otsige, puhas dokumentaaldraama. :) Ja kui nüüd lõpuks ilus ilm tuli, on kõik juba ammu ära kingitud.
Aga statistika mõttes loetleks üles ja üks näide on enamjaolt olemas ka igast stiilist.
Sellises tehnikas keesid sai tehtud lisaks veel kolm:
- elevandiluu-sinisevärviline vennanaisele sünnipäevaks tagantjärgi, lisaks ka kõrvarõngad ja pross lillekesega;
- roheline-pruunikas sõbrannale sünnaks, kah kõrvarõngastega;
- must roosaga teisele sõbrannale sünnaks, ikka kõrvarõngad juures.
Kõrvakatest näidist kahjuks pole, aga no sellised pusad olid, keti külge mitmekaupa samast värvist seemnekatega kinnitatud. Täitsa kenad tegelikult. :) Kee enda tehnika on pärit sellelt lingilt ja ausalt öeldes meeldib see mulle oluliselt rohkem kui ussi heegeldamine. Edeneb kiiremini, sassimineku ohtu pole ning saad jooksvalt kõike korrigeerida - ussiga pead ju kogu kupatuse niidile ära ajama ja muuta seal enam midagi ei saa.
Teiseks sai tehtud kolm keed samas pusatehnikas. Pildil siis pruunide ja valgete mageveepärlitega, mis jäi mulle. Juba kolmas sõbranna (no selgub, et neid ikka päris palju) sai samasuguse, veidi rikkalikuma ja lopsakama kee valgete pärlite ja kollase jadeiidiga ning neljas jälle valgete pärlite ja rohelise aventuriiniga.
Ja kolmandaks viskasin eile õhtul värskele špringli-frogwilli 2,2-kilosele (appi!) pakile silma peale ning naksutasin pooltunnike tegusid teha, tulemuseks eriti kiire ja lihtne komplekt. Kusjuures need sinakad piklikud on ülimõnusat värvi, aga no minu piltide pealt seda niikuinii aru saada pole. :)
No ei ole mul majas head valget (khm, korras, khm...) kohta, kus pilte teha. Ma pean midagi välja mõtlema, see valge taust pole ka ikka hea, kuigi ma lootsin.
Aga lohutuseks sain siiski ühe pildi, millega ma juba rahul oleks, kui värve oskaks mõne programmiga üle käia. Vähemalt kompositsioon on mu võhiklikule silmale rahuldav. :)