Kuningas Salomoni kaevandused

Kindlasti teate seda raamatut. Minu lapsepõlve üks lemmikuid lisaks Saladuslikule saarele. Veider maitse tüdruku kohta mõnes mõttes. :) Saladusliku saare üks võlusid oli minu jaoks just need kirjeldused, kuidas peedist pesumasinale trumlit teha, saarele telegraaf üles sättida või koopasse lift leiutada. Kogu muu (poistekas) süžeeliin oli suhteliselt igav ja sellest libisesin sujuvalt üle. :) Salomoni kaevandused oli aga kuidagi muudmoodi nõiduslik.

Ahjaa, et mis kirjandustund see nüüd on? Käsitööinimesed ehk võivad pealkirjast juba järeldada, et seekord katsetasin saalomoni sõlme tehnikat, millest teiste blogides olen näinud imetabaselt pehme ilmega salle. Käisin lõngapoes mohääri näppimas, ja kuigi sellest tõepoolest saaks ilmselt kõige mõnusama salli üldse, jäi praktiline meel peale. Liiga palju olen pettunud suurepärastes (kohutavalt kalli hinnaga), soojades, naturaalsetes ja pehmetes lõngades, mida pole võimalik kanda, sest karvu ei jõua pärast riiete pealt ära korjata. Üks Andra kombekas on näiteks selline - ja kuigi nägin tohutult vaeva selle valmistamisega, ei saagi seda nüüd kanda. :( Nii tohutult kahju on.

Müüja soovitas mulle kurtmise peale siis ühte teist, oluliselt vähem naturaalset lõnga, mis pidi ka pehme olema. No üldiselt on küll jah päris mõnus, kuigi tõenäoliselt suurema mohäärisisaldusega lõngaga ikkagi võrrelda ei saa. Aga et see üldse karvu ei aja, siis olen ikkagi rahul - ilus näeb välja ja villase salliga võrreldes on ikka pehme küll. :) Just selle mantli juurde ma salli tahtsingi, mis pildil on. Salli värv on päris elus palju kenam, selline veidi oranžika varjundiga vanaroosa, tume niit jookseb ka lõnga sees.

Lõng: Bergere Frimousse; 64% akrüül, 20% polüester, 16% mohäär; 50 g= 200 m; värv nr J3234 või 21022 (ei saa pakendilt aru, kumb kumb on). Heegeldasin nr 1,5 nõelaga (pakendil tahab 2,5-3). Kulus täpselt terve lõngakera, aga kodukaal väitis, et tootja paneb käru ja andis salli kaaluks 48 grammi. A äkki nii õhuline, et 2 grammi hõljub? :p