Savivärki

Meie siinpoolses (pisikeses) suguvõsas on sünnipäevad jaotunud äärmiselt ühtlaselt - kui suvi vahele jätta, siis iga kuu üks. Oktoober on jõhker sünnakuu, siis on kaks järjest. :D Õnneks on üks neist naisterahvas ja seega sain kingituse järjekordselt ise teha. Ning õnneks ei loe ta minu blogi (ma arvan vähemalt), seega saan pühapäeval üle antava kingituse juba praegu siia üles panna. :)

Komplekt kõrvakatest ja kaelakeest. Läbipaistev savi on jätkuvalt kollasem kui ma oleks lootnud, seetõttu on ka organza pael mitte lumivalge, vaid roosakas.

Ja kuna mulle hakkasid need lipsud kõrvarõngastel jubedalt meeldima, tegin endale ka ühed. :)

Lisaks veel minu üks esimestest savikatsetustest, mis üle aasta kapis küpsetamist ootas. Muster on ilus, sest selle tegin ometi õpetuse järgi. Ülejäänud on vabakäe katsetused olnud. :) No ja neid kõrvakaid on siis nüüd kaks paari. Ma ei teagi, mis nendega täpsemalt teha, sest nii palju ma ehteid ka ei kanna. Kui keegi tahab endale, siis andke teada. :)

Valmistume talveks

Nagu juba varem mainitud, tegin Mari Marikese õpetust kohandades veel ühed villased sokid. Palmikutega. :) Täitsa head sokid, venivad parasjagu ja pole liiga jäigalt paksud. Lõngaks jätkuvalt seesama Red Heart Sport Socks Color (75% vill, 25% polüamiid; 100 g= 410 m; värv nr 26; vardad nr 2), millest kunagi kindad said kootud. Sokid paistavad ebaloomulikult pikad ja kitsad, aga jalga pannes venivad täpselt jala järgi sobivaks; pole sugugi suured, nagu ma isegi esialgu kahtlustasin.

Lisaks kangutasin õe juurest tagasi oma õmblusmasina, mis seal juba üle aasta meeldivalt aega oli veetnud, et Ilvesest ostetud täisvillasest paduroosast paksust kangast üks jope alla mahtuv soe kampsiklane teha. Õmblusmasinaga on mul jätkuvalt armastan-vihkan suhted. St mina armastan, a õmblusmasin vihkab. Olenevalt kanga paksusest tõmbab ta õmblusele pusa alla kas 10 cm peal korra või 40 cm peal kaks korda. See mure on tal kusjuures alati olnud ja ma pole kuidagi jagu saanud - küll olen kerinud kõiki olemasolevaid nupukesi masina peal, vahetanud nõelasid, niite, lähenenud isegi kruvikeerajaga - ei miskit. Peab vist masina kasutusjuhendi uuesti üles otsima ja meesterahvale näitama, ehk tema suudab midagi välja võluda.

Tehtud Ottobre 2002-3 mudeli nr 22 järgi, mille lõike pusisin ise väikseimast valikust veel kahe numbri võrra väiksemaks ehk umbes 92 kanti. No käised on ikka pikad, neid tuleb veidi üles kerida. Kehast võib ju pikk olla, laiusesse on kah ruumi kasvada. Rõivaste numbrid on minu jaoks jätkuvalt müstika, sest olemasolevad nr 92/98 mingid kampsikud on juba üsna väikeseks jäänud... Aga igatahes kõlbas jope alla panna küll ja ma loodan, et on soe ka.

Eelarveliselt (MaSu ju ikkagi) - kulus 75 cm 1,5 m laiusega kangast (200.- meeter, aga Ilvese vabrikupoes oli just 50% ale), üks roosa niidirull 8.- ja 40 cm pikkune alt lahtikäiv lukk 18.-. Et noh, kokkuvõttes - kasutatud kapsik osta oleks odavam ja allahindluste ajal saaks ehk poest uuegi sama raha eest. :D

Rahva tungival nõudmisel

Retsept, mis pärineb 1995.a. taskuformaadis raamatust "Pirukad".

Külmkapi-pärmitaigen
1 klaas hapupiima
100 gr pärmi
3/4 klaasi suhkrut
1/2 tl soola
300-340 gr margariini
6 muna
7 klaasi jahu

Vaja on suurt 5-liitrist kaussi. Väiksemale perele peaks tegema pooles või kolmandikus koguses - aga, nagu öeldud, mina panen ülejäägi portsudena sügavkülma ja saan iga kell jälle pirukaid teha, kui isu tuleb.

Väikeses kausis segada pärm hapupiima ja 1 sl suhkruga. Suures kausis kloppida lahti munad, hõõruda sisse ülejäänud suhkur ja sool. Segada sisse sulatatud (mitte kuum) margariin ja pärmisegu. Nüüd segada taignasse osade kaupa jahu. Taigen jääb üsna pehme. Kauss katta kaanega ja tõsta kaheks tunniks külmkappi.

Nagu foorumis juba mainisin, tuleb see tõesti hea pehme taigen, seega jahtunud pirukad ja saiad pole nii kole kõvad kui mul tavaliselt. :)
---
Köögitoimkonna jätkuks ja aiarõõmude sissejuhatuseks korjasin aiast öökülmade kartuses kokku oma basiilikupõõsad ja tegin pestoks. Täiesti mittemärkimisväärne saavutus iseenesest - mainin seda siinkohal vaid seetõttu, et ahvatlevamat pilti kui pestokraam purustamise eel pole mina ammu näinud. Vaadake ka: For the record - pesto sisse panin basiilikut, küüslauku, seedermänni seemneid, parmesani (tegelikult eestimaist Forte't), soola ja loomulikult ohtralt extra virgin oliivõli. Oeh kui hea, lõhn ajab täiesti hulluks... Järgmised kaks nädalat sööme ainult pastat ja pestot. :D
---
Ja aiarõõmude rubriigi jaoks on mul ka esimene pilt olemas. :) Taustast veidi: kevadel sattusin Kodu Kauniks foorumis jutu peale lilladest ja lumivalgetest porganditest, mis mu (nagu ikka uued ja omanäolised asjad) täiesti kihevile ajas. Aiapoodide kammimine päädis tõdemusega, et asjatu lootus ja jõudsin taas, nagu alati, e-bay lõpmatute avaruste juurde. Ja ega ma siis seemneid tellides järjekordselt pidama saanud. :D Lisaks kollastele, valgetele ja lilladele porganditele (mis praeguseks on söödud) tellisin ka kollaseid, triibulisi ja valgeid (puna)peete, mille peatselt üles võtan ja siis saab pilti ka; ning igasuguseid muid huvitavaid asju.

Näiteks asparaagust (sealt saab sparglit), kääbusvariatsioone aedubadest, kurkidest. Musta värvi paprikat ja lumivalget baklažaani. Ja lisaks vahvaid taldrik- ning spageti-suvikõrvitsat. See viimane ongi nüüd pildil. Kuigi herr iss juba ammu kutsus kurja karja ja teatas, et ei saa ma neilt soojalembestelt taimedelt ilma kasvuhooneta midagi, kasvas üks spaghetti-squash päris priskeks ning paar väiksemat sain ka. Millest minu aia megalimukad said ka mõne. Kasvatamisel testisin jällegi foorumist leitud tarkust, et Tallinna Loomaaed pidavat oma niidused panema suurde tünni ja kabatšokid sinna otsa kasvama. No tünnidega on mul kehvad lood, ma panin kuivanud puulehed vaheldumisi niiduse ja köögijäätmetega hoopis suurde musta prügikotti (kombineerisin teise foorumitarkusega sügislehtede kompostimisest prügikottides päikese käes), kõige otsa 10 cm turbakihti ja sinna sisse siis seemneke. Paar seemet läksid täiega metsa ka, sest Eesti ilmastik on ikka väga aiapidajavaenulik. Esimene seeme läks kasvama alles juulikuus. :o Ausõna... Ju siis enne oli liiga külm. Ja teised seemned kuskil poole juuli pealt - loogiline, et suurt saaki pole loota. Seegi üksik pontsu ületas tugevalt mu lootusi. Aga vähemalt kevadel tšekkan üle, kuidas kompostimise seisukohalt edenes. Taimed kasvasid igatahes täie isuga sellise rammu peal ja olid seega tänuväärseks roheliseks müüriks, mis prügihunnikut kattis. :D

Pildid kõik tehtud mu vanakese fotokaga õhtupimedas, seega andestage kvaliteet.

EDIT: Selline näeb spagetikõrvits peale küpsetamist välja. Täpselt sellisel kujul sealt välja tõstadki. On küll spageti moodi. :) Maitseb nagu tavaline suvikõrvits.

Sokitegu

Teoreetiliselt on soki kudumine üks lihtsamast lihtsam tegevus ja pisitillukese, lapse soki kudumine sellest veel lihtsamgi. Kui sa just mina pole. :)

Algas asi sellest, kui hiljutise nohu ajal pidime olemasolevaid villaseid sokke tükk aega venitama, et tsikile jalga saada. :) Mõni tütarlaps on suurema osa oma viimasel ajal vähesest söömast panustanud jalanumbri kasvatamisse. Saigi otsustatud, et on viimane aeg lõpuks ometi ise lapsele sokid kududa. Leidsin isegi suurepärase õpetuse Mari Marikese blogist, mis puust, punaseks ja kelladega selgeks teeb, kuidas lapse sokke kududa (kõige olulisem - annab algsilmade arvu, millega ma eranditult alati puusse panen).

Võtsin aga selle ebamäärast sinepikarva 100% villase lõnga kätte, mille mu vanaema ükskord jõuludeks suuremas koguses kinkis (aga mis on veidrat värvi, liiga puhas villane - seega kare ja nõksa liiga peenike, et midagi suuremat käsile võtta) ja hakkasin pihta. Ja hakkasin uuesti. Ja alustasin kolmandatki korda. No sa jeerum... lugesin läbi isetegija kõik õpetussõnad veniva silmuste loomise kohta... ja jäin siis mõttesse. Väidetavalt peaks see kõige tavalisem alustamise moodus olema kõige venivam. Nojaaa... Olen juba mitmeid kordi kogemustest õppinud, et kui üldiselt koon ma väga lõdvalt, siis alustan see-eest täie rauaga - vähemvenivamat asja kui minu loodud silmused ei ole lihtsalt olemas. Seetõttu ka kõik need probleemid silmuste numbri arvutamisega jne - algus on alati liiga kitsas ja kõik ülejäänu liiga lai.

Siis tuli aga meelde, et kunagi leidsin netist Haapsalu salli õpetuse, kus on kirjeldatud salli eriti veniva ääre loomist. Siin see lehekülg on. Ja see on tõepoolest veniv, st isegi minu poolt looduna venib piisavalt. Ainuke asi, et Haapsalu rätikut ei maksa mul vist küll käsile võtta, sellist silmade loomise viisi pole veel välja mõeldud, mis minu puhul piisavalt veniks. :D

No ja sellest ma üldse ei räägi, et ma koon ju valetpidi, st võtan kududes silmuse tagumise keeru, seega pean kõikide kokkukudumiste puhul eelnevalt selgeks tegema, mispidi kalle peab jääma ning seejärel sobiva kudumisviisi kasuks otsustama. Õpetused on üldjuhul täpselt vastupidised. :)

Aga igatahes. Silmuste arv eeltoodud Mari Marikese õpetuses on täpselt sobilik ühele veidiülekaheaastasele neiule. Jalalaba osas lisasin ma kaks mustrikorda veel, muidu jäi liiga lühikeseks - nüüd on nõksu jagu kasvuruumi ka. Muus osas jälgisin täpselt õpetust ja sain tõsiselt palju selgust, kuidas sokkide kudumine ikkagi käib. Eile võtsin lausa käsile järgmised sokid, kus asendasin mustri palmikutega, et saada tihedamad ja töisemad sokid. No näiteks kummikute alla või nii.

Kusjuures peale pesemist polegi lõnga värv enam nii hull, läheb olulisemalt kollasemaks ja päikeselisemaks. Ehk võib sellest midagi asjalikumatki teha, sest lõnga on mul ikka mingi nelisada ja üle grammi, st lapse sokkideks annab ikka kududa. Mõtlesin hetkeks mingi sallilise-rätikulise peale, aga selleks on vist ikkagi liiga jäme (kahekeeruline). No see Haapsalu sall ei anna rahu, kuigi tean juba ette, et mul pole nii pikaks kudumiseks piisavalt kannatust. :)

Ja pilt ka. :)

Kui tervet rehkendust ei jõua...

... siis tee pool. :) Nädalavahetus kujunes ootamatult tihedaks, aga üliväga vahvaks, seetõttu ei jõudnudki üldse valmisnikerdatud saviplönnidele konksusid taha ajada. Hakkasin eile õhtul hoopis Andrale villaseid pitsilisi sokke kuduma, aga see on täiesti teine jutt ning kaasnevat hala saate lugeda eraldi postituses, mis loodetavasti ikka lähiajal tuleb. :)

Aga pool rehkendust siis siin.

Esmalt komplekt, mille tegin spetsiaalselt iseendale suure targa venna pulma minekuks. Kleit süles, sobitasin muudkui helmeid värvi järgi. Pimedas, loomulikult järjekordselt, aga sain enam-vähem siiski värvidele pihta. Klambri tegemine võttis ootamatult kaua aega (kaks õhtut), seetõttu tassisin kogu kraami juuksurisse kaasa ja lokirullide kuumutamise ajal nikitsesin valmis kõrvarõngad. Juuksurid ahhetasid ja ohhetasid kõrval, et issake, kas saabki niimoodi ise teha. :)

Ja siis üks näide savitööst ka. Kusjuures mustad plönnid on tegelikult spiraalid läbipaistvaga. Jep, paistab suurepäraselt läbi, absoluutselt pole näha, et seal miskit spiraali oleks. :) Selle peale mõtlesin, et ajee, nüüd teen eriti vinged kõrvakad, kus läbipaistev sees ja värviline sõõr ümber. Need õnnestus muidugi 30 minuti asemel 45 minutiks ahju unustada, aga tõenäoliselt ei oleks ka õige aeg päästnud - läbipaistev oli muutunud määrdunudkollaseks mullikestega plönniks. No ikka jõle kole kohe. Järelikult saab seda läbipaistvat asja kasutada ainult mõne pastelse värvi vahel kitsa kihina. Õpime kuni elame.

Ahjaa, viimasel ajal lasen kogu aeg auto correct'iga pildid üle. Ei saa küll aru, kas nüüd on pildid teistpidi jätkuvalt sama hullud?

Sügise moevärv

Tõenäoliselt on kõik inimesed, kes rõivapoes käivad, juba tuvastanud selle sügise moevärvi - lilla. Kuigi jah - lilla on praktiliselt igal aastal sügisrõivaste hulgas tooni andnud, kui mu mälu nüüd ei peta.

Ühesõnaga - lugu lühike. Sõbranna läheb pulma, ostis uue kleidi (öhvkoorss sügisvärvides, muud pole ju saada...) ja vajas seega lillat kaelaehet. Siin see on. Tunnistan ausalt, et ahvitud (tegelikult kogu mu loometegevus käibki teiste ehteid uurides ja siis neid oma võimetele-vahenditele vastavaks kohandades) sellest blogist.

Polümeersaviga mätsimine on mul viimasel ajal kõige aktuaalsem teema, sest seda (hurrrrraaaa!) saab teha ka koos tsikiga. Tema väntab pastamasinat, mina voolin ehtekesi. :) Üleüldine ehete tegemine on muidu alati käinud õhtupimeduses - ja hommikuses päevavalguses värvikoosluse üllatusi aeg-ajalt ikka juhtub. :)

Täna laenan töölt parema fotoka koju ja teen teistest valminud ehetest ka pilte. Ausõna.

Veidi silmailu

Kiire dokumenteerimine (no ei jõua kuidagi enam töö, kodu ja tsiki lasteaeda harjutamise kõrvalt blogida; hea, et pildidki tehtud saavad - mitte küll alati kahjuks:) ).

Merilin sai klubikate poolt kingituseks (hehee, esimene täiesti tellimustöö) sellise kaelakee ja kõrvarõngad:

Diana käis külas ja tema särgi juurde sobis värvilt no täpipealt see kaelakee:

Ja laupäeva õhtul, kui mul oli olemas lapsehoidja, palju aega ja mitte ühtegi (nuuks!) just sellel õhtul vaba sõbrannat, istusin ma siis hoopis kodus ning nikitsesin kõrvarõngaid teha. Mõne ärandas mu ema kohe ära ja mõni on varem valmis tehtud, aga näitamata. Pildil on need kõrvakad, mis mulle endale väga meeldivad ja ise kannan. Kõrvakate hoiuraam on aga Psiho_de_Lika blogist pärinev vidin, mis, olgu öeldud, on minu arvates innovatsiooniaasta auhinda väärt. :)

Päev 2 ja 3

Jaanipäev rikkus mõnes mõttes koristamise hoo ära - kaks päeva ei saanud last lasteaeda saata. :) Aga no mulle jäid neljapäev ja reede. Reede pealelõunaks oli koristamisest ikka rämedalt kõrini, kuid korras on vaid kaks kolmest korrusest, kusjuures esimene korrus ongi vist kõige hullem - vannituba, wc ja tuba, kuhu kogu träna eest ära on lükatud. Hirmus saab see olema. Ja järgmisel nädalal ongi ainult kaks päeva lasteaeda jäänud, alates 1. juulist nad puhkavad.

Ühtlasi imestan julgelt ja jätkuvalt inimeste üle, kes ütlevad, et "oh mis see koristamine, tund-poolteist ja korras". Kusjuures ühel sõbrannal, kes nii ütleb, pole sugugi väga väike korter - ikkagi neljatoaline. Ja kuidas siis minu, ametlikult kokku ka 4 toa, koristamiseks 15 tundi rassimist peab arvestama? Mul läheb ainuüksi pooleteiseruutmeetrise vetsu koristamiseks tund ära. Mingi eriti aeglane tsikk olen vist... :)

Ühesõnaga, hala lõpetuseks mõned pildid ka. Juba ammu lubasin meie omavalmistatud köögikappidest pilte teha. No siin see pilt siis ongi. Ainult et paistab vist üsna tavaline, st kui lähedalt ei vaata, siis sama hea kui kuskilt tellitud (ainult et maksis 3-4 korda vähem). :) Ühtlasi on näha meie au ja uhkust, palkseina (jumal tänatud, et ise ei pidanud seda puhastama, vaid siis viitsisid töömehed veel tööd teha :p ).

Ahjaa, ENNE pilt ka. :)

Aktiivses kasutuses:
Kappide skelett:

Elutoast ei saa pilte näidata, sest tegemata on remonditööde... mmm... kolmas...? neljas...? etapp ehk siis sein savikrohviga üle mätsida. No ja üleüldse polnud esimene remont lõppenudki, kui teine algas ja äsja kinni naelutatud ukse jälle lahti kangutasime, et sealtkaudu uue trepi peale saada. Mõmmiku tuba aga, ka teise korruse teema, tahab ühest voodist vabanemist, muidu tundub ülerahvastatud olema. :) Ja tapeedil viimased lilled üle värvimist. Ja kui potitreeningu lõpetame (st enne peaks vist alustama ka... ), siis saab vaiba ka jälle maha panna... Enne pole nagu vaade päris õige. :)

Jah, ma olen lootusetu. :p

Vaba aja rõõmud

Puhkus on tore aeg. Siis saab nimelt kord aastas koristada. :p Hahaahaa, tegelikult ei olegi eriti naljakas - tsikk ei lase mul ju üldse millelegi keskenduda - pean alati täie tähelepanuga just tema poole pöördunud olema. Mistõttu toad, kuigi ma pole just kõige suurema koristusvajadusega isik, hakkasid isegi mulle juba kergelt liiga räpaseks saama.

Niisiis, puhkuse esimene päev - laps lasteaeda; kuna käib poolepäevarühmas, siis täpselt 3 tundi aega koristada. Korda sai vaid üks, kõige pisem korrus. :S St teised inimesed ütlevad selle kohta - magamistuba. Ja punkt. Niimoodi saab küll puhkus enne otsa, kui toad korda.

Aga see-eest teen nüüd kiiresti pildid ära - sellist korda näeb harva ja dokumenteerimise eesmärgil on tegelikult mitmed remondijärgsed pildid tegemata. Tegelikult on veel mitmed (pisi)asjad tegemata, aga need rõõmustavad/piinavad mu silmi ilmselt veel kaua-kaua. :)

Remont polegi protsess, vaid elustiil. :p

Enne (pööning/sodiladu, peale asjade väljaviskamist - enne ei mahtunud piltigi tegema):

Nüüd sealtsamast korstna kandist tehtud pilt:

Toa olemusest (kõrgusest/laiusest) annab aimu see pilt:

Ja pooleli olevaid teemasid ilmestab eriti hästi järgmine pilt (riiete ette on vaja mingit katet, tagumiste kastide ette tuleb liuguks, lülititele peaks lõpuks katte ka peale panema :) ):

Ühtlasi sai praktiliselt terve panoraam ka nüüd nähtud. :)

Salaja hiilides

Olen aeg-ajalt lisanud postitusi blogisse tagantjärele ehk varasema kuupäevaga. Teoreetiliselt on ka nüüd üks neist hetkedest kätte jõudnud. Nimelt asjad on juba ammu valmis, isegi pildid olid tehtud, aga töölkäimise rõõmud väsitavad inimese nii ära, et arvuti taha vabatahtlikult enam eriti ei istu. Samas pole vist väga ilus niimoodi inimesi eksitada. Mõni läheb veel ravile, et ausõna, eile vaatas ja ei olnud postitust, täna aga selgub, et juba kaks kuud tagasi lisatud. :p

Niisiis. Asjast ka. Kaheksajalg, mille viisin issand-issand, märtsi lõpus juba Cristianile kingituseks Itaaliasse. Tore asi, millega lõngajääke kulutada ja kui nende jalgade kudumine nii kohutavalt tüütu poleks, siis teeks Andrale ka veel ühe. Hiiglama lahe asjake (no täiskasvanutele vist meeldis tol hetkel nõksa rohkem kui lastele :p ).

Õpetuse sain ajakirja Knitty kodulehelt, kus muuseas üldse päris palju head kraami on, kui sa lõpuks ometi seal orienteeruma suudad hakata. See võttis minul, mitte kõige IT-kaugemal kodanikul, jupp aega. :)

Pilt ikka ka. :)

Lisaks leidsin samalt lehelt mütsi õpetuse - vaata siit. Tahtsin lapsele veidi õhemat, aga veel siiski sooja mütsi kududa ja tundus täpselt sobilik olevat. Seda konkreetset mütsi on väga lihtne kududa, eriti kui veel selgeks saad, mida tähendab lühend W&T. Mina näiteks ei viitsinud tol hetkel otsida (leidsin alles siis, kui kaheksasokki hakkasin kuduma ja enam ilma hakkama ei saanud), kuid sellele vaatamata istub üsna hästi peas. Kujutan ette, et kui oleks täpselt õpetuse järgi kudunud, siis istuks veel paremini. :)

W&T õpetuse leiad youtube'st.

Müts koos rõõmsa modelliga. Või vastupidi. :)

Mütsi tehnilised näitajad: Novita Isoveli Colori; 75% villa, 25% polüamiid; 100 g= 130 m; värv nr 868. Vardad nr 6 (kord ringvardad, kord tavalised).

Mänguasjamajandus

Vahelduse mõttes üks mänguasi, mis jälle lastehoiu jaoks sai tehtud. Sellel daamel on sõbranna ka, kelle unustasin fotografeerida. Ja üks ootab veel tegemist, aga ma pole kleidi värvi suutnud otsustada. :)

Liha ja luu moodustab Helluse joogijogurti pudel, mille sees helimaitsele vastavaid krõbinaid (konkreetsel isendil linaseemned, aga teistesse pudelitesse sai ka kuivatatud ubasid ja läätsesid pandud). Korgi keerasin peale ja selle peale kleepisin ühe Tiimaris müüdava vahtplastist kuulikese, tasakaalu huvides alt siledaks lõigatud.

Heegeldamist alustasin peanupust 3 ahelsilmusega tehtud ringiga, millest kasvatasin ja kahandasin vastavalt tundele, iga kord eri moodi :p nii, et heegeldis kehakuju järgiks. Kinnissilmustega. Peanupu sai suuremas osas eraldi heegeldada, aga kaelast alates heegeldasin pudeli peale. Silmad nõelaga peale ja juuksed ka nõela abil korralikult külge kinni.

Põnnidele täitsa meeldib, eriti see krõbisemise osa - ühest küljest raputades, teisest küljest pudelit muljudes. :)

Ilusaid pilte ka

Sünnipäevaks laenasin korralikuma fotoka ja tegin muidugi ühe kauni päikesepaistelise päeva abiga ka ehetest pilte. Selgus tõsiasi, et parema aparaadiga tulevad ikkagi paremad pildid. Eks saate allpool ise võrrelda. :)

Esmalt aga vana võlg ehk täditütrele tehtud komplekt.
Nüüd siis lubatud ilusad pildid. Mõned ehted uued, teised varem valminud, aga pildiliselt (vist) esindamata.

Tegude inimene

Pildid ootasid juba iidamast-aadamast fotokas, et keegi nad ometi arvutisse laeks. Ja siin nad siis ongi.

Esiteks sai tehtud emale lubatud saalomoni sall.

Teiseks testisin süüterooside tegemist ja minu hämmastuseks töötavad nad tõepoolest suurepäraselt - ühe priske roosiga saan isegi mina tule tehtud. Ainuke mure nüüd on, et mina küll sellist kogust mune ei jõua süüa, mis tuletegemise vajaduse ära kataks... :) Küünlaid ma tegelikult ka ei põleta; selle probleemi lahendasin sulatamise jaoks Tiimarist kahe suure ja jämeda küünla ostmisega - ja kaks oli täpselt parasjagu; viimased roosid kippusid juba liiga märjaks saama. Sulatamise õpetusest ei saanud küll kuidagi aru, kuidas seda teha; katse-eksitus meetodil selgus, et tulebki küünlarasv otse vette pista, veega kauss pliidile ja siis jälgida, et vesi keema ei läheks, vaid lihtsalt tuline oleks. Õpetuse võtsin ma Kikuliisu blogist, kuigi see pole vist päris originaalallikas.

Kolmandaks on viimased mõned ajad kulunud Andrale lastehoidu mänguasjade meisterdamisele. See lastehoid nimelt järgib Waldorf-metoodikat, seega kõik asjad peavad olema looduslikud ja soovitavalt üleüldse enda tehtud. Ühesõnaga viltisin hunniku palle - alustasin märgviltimisega, aga mitte ei saa aru, kas tehnika puruvale või milles probleem, aga no ei jõua mina üle poole tunni pisikest pallikest mudida (kaua siis veel suure palli peale aega kulub) - ühesõnaga nõelviltisin üle. Siis mõtlesin, et teen kavala lükke ja vildin pesumasinas - ja ka seal ei saanud hea, ikka täitsa karvane (suka küljest lahtitõmbamise tõttu) ning vill kippus ebaühtlaselt jagunema. Nõelviltisin üle. Igatahes lõppeks sai ikka mitu head palli tehtud. Heegeldasin ka mõned "oakotid" - kuubiku ja ebamäärase kolmnurkse moodustise - ning täitsin tatra ja läätsedega. No ja mitu pikka paela kudusin/heegeldasin ka, need pidid väga popid mänguasjad olema. :)

Lisaks nõelviltisin ühe rebase. Natuke pitbulli nägu on - hiljem tegin kõrvad väiksemaks ja koonu lühemaks, läks paremaks. :) Aga uuendatud pildi unustasin kombekohaselt tegemata.


Tegin ka täitsa nunnu komplekti ehteid täditütrele sünnipäevaks. Pean nüüd vaatama, kas õnnestub tal paluda pilti teha, sest kink ammu käes, aga fotosüüdistus... jep, ununes.

Pidulikult sai pandud Andra toas ühte seina uus tapeet ja - üllatus-üllatus! köögikapiuksed ette. Ainult et toast saab pildi siis, kui laeliistud ka oma koha leiavad ning köögist siis, kui viimane sahtlike paneeli ette saab ja keegi tolmurullid kappide alt kokku lükkab. :)

Niiet tehtud kui palju. Edasi tegudele!

Kirju koer

Ja taas üks õnnetu seisev töö, mille võtsin ette, sest tahan emale sünnipäevaks ka saalomoni sõlmes salli teha - isegi lõng on ostetud - aga kord on karm ja nagu üle-eelmisest postituses öeldud, enne üks vana, siis uus.

Stoori selle õnnetu asjakese taga on, et tahtsin teha oktoobri alguses Andrale ilusat kampsikut lihtsa vaevaga (loe: jämedast lõngast :p ). Leidsingi Kangas&Nööp poest igavesti vahva lõnga, mida selgus olema ainult üks tokk. No olgu, pisike laps, võtsin teiseks juurde naturaalvalge ja lootsin, et sellest jätkub. Poole pealt hakkasin vaatama, et valget on ikka liiga palju - neiu mökerdab vahel mõnuga ja mis sellest kampsikust niimoodi siis alles jääb. Käisin läbi kaks sama keti poodi Tartus, kus lõnga enam ei olnud. Ühes vihjati, et äkki Põlvas keskuses on - sõitsin spetsiaalselt sinnagi, ei olnud. Siis otsisin neti läbi ja suureks rõõmuks leidsingi sama lõnga. Tellisin kohe mitu head tokki, et endale ka kampsun teha - nii lahe näeb see kootuna lihtsalt välja. Ja siis paari päeva pärast helistati netipoest, et vabandavad, aga kood oli vale netis ja tootjal enam jääke ka kuskil pole. Oh seda pettumust. :( Palusin siis neil saata sama lõnga teist värviversiooni (helesinine-hall-valge), et poleks mingit suuremat jamamist tagasimaksete vmt-ga. See lõng ootab nüüd kapis inspiratsioonipahvakat. :)

Ega's midagi, tegutsesin edasi. Aga eks ilmselt oli vaim ikka pettunud asjas ja mustrid ei tahtnud ka kuidagi joosta, igatahes võtsin aeg-ajalt kätte, harutasin eeltehtu, alustasin uuesti ja panin jälle käest ära. Ilmselt on see üks enamharutatud töid mul üldse, kui võtta arvesse tema pisikest mõõtu. Pakun, et oma 3-4 kampsunitäit olen selle puhul üles harutanud. Samas mõjub see ka hästi - lõpus hing enam isegi ei võpatanud korrakski, kui järjekordselt olin kuskil ühe silma valesti teinud ja jupp maad harutamist ees ootas. :) Täiesti tuim. :p

Kampsuni jaoks lõin 51 silma ja kudusin 1-1 soonikut igal pool. 30 rida on kirjut, ülejäänu valge. V-kaeluse puhul jätsin keskelt ühe silma haaknõelale (mida ikkagi vaja ei läinud, sest nii jämedate ringvarrastega on jõle raske kaeluseosa kududa; heegeldasin hoopis kinnissilmustega üle). Kudusin kaeluse äärest kaks silma läbi parempidiselt, kolmas-neljas parempidi kokku nii, et kaelusepoolne peale jääks. Tagasirida tavaliselt. Tagumisel tükil keskelt 17 silma kudusin maha, seejärel kahandasin nagu esitükil kuni 15 silma jäi vardale (seega kummaltki poolt sai 2 kahandatud).

Käised korjasin üles esi- ja tagatüki äärest, 39 silma käise kohta. Ikka 1-1 soonik. Kahandasin nii, et alguses kaks korda igal 6. real ja seejärel igal 4. real kummastki äärest üks silm kuni vardale jäi 23 silma. Kirju osa on 17 rida koos lõpetamisega.

Kampsik paistab suht kompaktne, aga tänu soonikule kujutan ette, et seda annab veel aasta pärastki selga sikutada. Just sellel eesmärgil tegingi üsna pikad käised. Praegu on selgapanek nii ja naa - tsipsuke on ikka suur, eriti just kaeluse osas. Samas väga hull pole. Tõenäoliselt ootan siiski veidi suurema kandmisega. :)

Neiu õppis meil modellimise ära. :) Varem tuli see nägu peale välku, aga nüüd tuleb kohe, kui ütled "vaata siia". :p Samas tahaks vahel mõnda pilti ka, kus silmad lahti oleks. :D

Tehnoteave: Novita Isoveli ja Isoveli Colori; 75% villa, 25% polüamiid; 100 g= 130 m; värvid 010 (valge) ja 892 (pruunikirju). Vardad nr 6. Kampsun kaalub 195 grammi (päris kogukas värk ikka; aga jõõõõle soe).

Kuningas Salomoni kaevandused

Kindlasti teate seda raamatut. Minu lapsepõlve üks lemmikuid lisaks Saladuslikule saarele. Veider maitse tüdruku kohta mõnes mõttes. :) Saladusliku saare üks võlusid oli minu jaoks just need kirjeldused, kuidas peedist pesumasinale trumlit teha, saarele telegraaf üles sättida või koopasse lift leiutada. Kogu muu (poistekas) süžeeliin oli suhteliselt igav ja sellest libisesin sujuvalt üle. :) Salomoni kaevandused oli aga kuidagi muudmoodi nõiduslik.

Ahjaa, et mis kirjandustund see nüüd on? Käsitööinimesed ehk võivad pealkirjast juba järeldada, et seekord katsetasin saalomoni sõlme tehnikat, millest teiste blogides olen näinud imetabaselt pehme ilmega salle. Käisin lõngapoes mohääri näppimas, ja kuigi sellest tõepoolest saaks ilmselt kõige mõnusama salli üldse, jäi praktiline meel peale. Liiga palju olen pettunud suurepärastes (kohutavalt kalli hinnaga), soojades, naturaalsetes ja pehmetes lõngades, mida pole võimalik kanda, sest karvu ei jõua pärast riiete pealt ära korjata. Üks Andra kombekas on näiteks selline - ja kuigi nägin tohutult vaeva selle valmistamisega, ei saagi seda nüüd kanda. :( Nii tohutult kahju on.

Müüja soovitas mulle kurtmise peale siis ühte teist, oluliselt vähem naturaalset lõnga, mis pidi ka pehme olema. No üldiselt on küll jah päris mõnus, kuigi tõenäoliselt suurema mohäärisisaldusega lõngaga ikkagi võrrelda ei saa. Aga et see üldse karvu ei aja, siis olen ikkagi rahul - ilus näeb välja ja villase salliga võrreldes on ikka pehme küll. :) Just selle mantli juurde ma salli tahtsingi, mis pildil on. Salli värv on päris elus palju kenam, selline veidi oranžika varjundiga vanaroosa, tume niit jookseb ka lõnga sees.

Lõng: Bergere Frimousse; 64% akrüül, 20% polüester, 16% mohäär; 50 g= 200 m; värv nr J3234 või 21022 (ei saa pakendilt aru, kumb kumb on). Heegeldasin nr 1,5 nõelaga (pakendil tahab 2,5-3). Kulus täpselt terve lõngakera, aga kodukaal väitis, et tootja paneb käru ja andis salli kaaluks 48 grammi. A äkki nii õhuline, et 2 grammi hõljub? :p

Kes vana asja meelde tuletab...

Käesolevaga teatan, et otsustasin pidulikult ning täie mõistuse juures olles ennast distsiplineerima hakata. Poolikute tööde mäed hakkavad juba vaikselt elamist enda alla matma, mistõttu on kord edaspidi alljärgnev:

1. Mitte ühtegi uut tööd ei tohi enne käsile võtta, kui üks vana on ära lahendatud.

2. Eeltoodu ei käi ehtemajanduse kohta, sest need on rohkem üheõhtukad :p ja ehted õnnestub mul ikkagi 90% ulatuses ära lõpetada. Mida ei saa kudumite ja heegelduste kohta öelda.

Ühesõnaga haarasin härjal sarvist. Kuna mul oli jube isu endale üks mõnus pehme sall teha, siis pidin kõigepealt miskise asja ära lõpetama.

Väljavalituks osutus pruunikirju peenike lõng, mille algne idee kunagi sügisel oli üks mõnus kampsun. Alustasin hooga esitükiga, mis muudkui venis ja venis ja venis, vaatamata usinale kudumisele. Peenike lõng on ikka rist ja viletsus. Lõppeks ilmnes ka, et vaatamata pakendil märgitu järgi arvutamisele on tükk ka liiga lai ja üleüldse jube soolikas, liiga lödi ja kole. Ja siis kadus isu ära.

Vahepeal tekkis mõte, et nii peenikesest asjast saaks Andrale sallkrae teha - ostsin isegi viievardalise komplekti õiges mõõdus, aga algust ei viitsinud teha. Ja seoses külmade ilmade saabumisega ostis herr iss salli poest ära (häbi mulle!).

Suurte külmade aegu tundus, et Andrale oleks vaja ühte paari kindaid juurde, et saaks mitu kihti käe otsa tõmmata. Vaatasin ikka pakendil antud mõõtusid (nagu poleks veel varem sellest õppinud, eksole...) ja leidsin, et 40 silma võiks sobida. No põhimõtteliselt sooniku osas oleks veel enamvähem sobinudki. Aga käelaba osale otsustasin igaks juhuks topeltlõnga - ikkagi soojem - kasutada ja niimoodi asi jälle rappa läkski. Või, kuidas võtta... :) Mulle endale kulusid ühed kindad tegelikult ära ka, varukinnasteks. Ja Andrale saab nad ka kõige otsa tõmmata, kui vaja päris kubujussiks riietada. :)

Ja siin nad siis ongi. Minu esimesed kindad viimase 12 aasta jooksul. Pöidla ehitamiseks pidin ikka netis surfama, sest mitte midagi ei mäletanud. :) Aga võimalik, et 8 silma pöidla jaoks eraldatuna oli ikkagi liiga vähe - minu palgikestele nõksu kitsad. Lohutan sellega, et küll välja venib. :)
Tehnilised andmed: lõng Red Heart Sport Socks Color; 75% vill, 25% polüamiid; 100 g= 410 m; Värv nr 26. Vardad nr 2.

Ja et ma nägin Isetegijas väga lahedat koostegemist "Langetame kaalu", kaalusin tulemuse ära ka. Lõnga kulus 55 grammi. :) Aga üles ennast sinna andma ei hakka, sest minu puhul on tegemist pea alati hoogtööga ja 99% tõenäosusega iga kuu ma ühte eset valmis saama ei hakka.

Hoog sees

Hoog on viimase ajal olnud kuidagi just ehete nikerdamise vallas. Kõik kudumised ja heegeldamised istuvad õnnetult kappides ja karpides. Aga ükskord lõpetan ma nad niikuinii.
Ühesõnaga. Teinud olen palju, aga mitte pilte. :p Kogu aeg on nii sombused ilmad, et pole kohe kuidagi tekkinud isu pildistada - seda enam, et nad mul üldse kunagi hästi välja ka ei tule. Seega ilu ärge siit otsige, puhas dokumentaaldraama. :) Ja kui nüüd lõpuks ilus ilm tuli, on kõik juba ammu ära kingitud.
Aga statistika mõttes loetleks üles ja üks näide on enamjaolt olemas ka igast stiilist.
Sellises tehnikas keesid sai tehtud lisaks veel kolm:
- elevandiluu-sinisevärviline vennanaisele sünnipäevaks tagantjärgi, lisaks ka kõrvarõngad ja pross lillekesega;
- roheline-pruunikas sõbrannale sünnaks, kah kõrvarõngastega;
- must roosaga teisele sõbrannale sünnaks, ikka kõrvarõngad juures.
Kõrvakatest näidist kahjuks pole, aga no sellised pusad olid, keti külge mitmekaupa samast värvist seemnekatega kinnitatud. Täitsa kenad tegelikult. :) Kee enda tehnika on pärit sellelt lingilt ja ausalt öeldes meeldib see mulle oluliselt rohkem kui ussi heegeldamine. Edeneb kiiremini, sassimineku ohtu pole ning saad jooksvalt kõike korrigeerida - ussiga pead ju kogu kupatuse niidile ära ajama ja muuta seal enam midagi ei saa.
Teiseks sai tehtud kolm keed samas pusatehnikas. Pildil siis pruunide ja valgete mageveepärlitega, mis jäi mulle. Juba kolmas sõbranna (no selgub, et neid ikka päris palju) sai samasuguse, veidi rikkalikuma ja lopsakama kee valgete pärlite ja kollase jadeiidiga ning neljas jälle valgete pärlite ja rohelise aventuriiniga.
Ja kolmandaks viskasin eile õhtul värskele špringli-frogwilli 2,2-kilosele (appi!) pakile silma peale ning naksutasin pooltunnike tegusid teha, tulemuseks eriti kiire ja lihtne komplekt. Kusjuures need sinakad piklikud on ülimõnusat värvi, aga no minu piltide pealt seda niikuinii aru saada pole. :)
No ei ole mul majas head valget (khm, korras, khm...) kohta, kus pilte teha. Ma pean midagi välja mõtlema, see valge taust pole ka ikka hea, kuigi ma lootsin.
Aga lohutuseks sain siiski ühe pildi, millega ma juba rahul oleks, kui värve oskaks mõne programmiga üle käia. Vähemalt kompositsioon on mu võhiklikule silmale rahuldav. :)

Uut ja vana

Ei, ma ei ela juba aastavahetuses. Hoopis surfasin arvutis, tõmbasin hulga pilte fotokast sinnasamma ja mõtlesin, et paneks mõned siia ka.
Uueks kaks paari kõrvarõngaid. Oi ma armastan kandilisi vorme. Üldse lakoonilist, selgevormilist stiili. Ühesõnaga neisse kõrvakatesse olen küll armunud. Ja kuubikuid on mul veel, küll mitte nii lahedate üleminekutega komplekte, aga midagi annab kindlasti teha. :)
Ja nüüd vana ehk tulistan pilte varasemast ehtemajandusest.