Salaja hiilides

Olen aeg-ajalt lisanud postitusi blogisse tagantjärele ehk varasema kuupäevaga. Teoreetiliselt on ka nüüd üks neist hetkedest kätte jõudnud. Nimelt asjad on juba ammu valmis, isegi pildid olid tehtud, aga töölkäimise rõõmud väsitavad inimese nii ära, et arvuti taha vabatahtlikult enam eriti ei istu. Samas pole vist väga ilus niimoodi inimesi eksitada. Mõni läheb veel ravile, et ausõna, eile vaatas ja ei olnud postitust, täna aga selgub, et juba kaks kuud tagasi lisatud. :p

Niisiis. Asjast ka. Kaheksajalg, mille viisin issand-issand, märtsi lõpus juba Cristianile kingituseks Itaaliasse. Tore asi, millega lõngajääke kulutada ja kui nende jalgade kudumine nii kohutavalt tüütu poleks, siis teeks Andrale ka veel ühe. Hiiglama lahe asjake (no täiskasvanutele vist meeldis tol hetkel nõksa rohkem kui lastele :p ).

Õpetuse sain ajakirja Knitty kodulehelt, kus muuseas üldse päris palju head kraami on, kui sa lõpuks ometi seal orienteeruma suudad hakata. See võttis minul, mitte kõige IT-kaugemal kodanikul, jupp aega. :)

Pilt ikka ka. :)

Lisaks leidsin samalt lehelt mütsi õpetuse - vaata siit. Tahtsin lapsele veidi õhemat, aga veel siiski sooja mütsi kududa ja tundus täpselt sobilik olevat. Seda konkreetset mütsi on väga lihtne kududa, eriti kui veel selgeks saad, mida tähendab lühend W&T. Mina näiteks ei viitsinud tol hetkel otsida (leidsin alles siis, kui kaheksasokki hakkasin kuduma ja enam ilma hakkama ei saanud), kuid sellele vaatamata istub üsna hästi peas. Kujutan ette, et kui oleks täpselt õpetuse järgi kudunud, siis istuks veel paremini. :)

W&T õpetuse leiad youtube'st.

Müts koos rõõmsa modelliga. Või vastupidi. :)

Mütsi tehnilised näitajad: Novita Isoveli Colori; 75% villa, 25% polüamiid; 100 g= 130 m; värv nr 868. Vardad nr 6 (kord ringvardad, kord tavalised).

Mänguasjamajandus

Vahelduse mõttes üks mänguasi, mis jälle lastehoiu jaoks sai tehtud. Sellel daamel on sõbranna ka, kelle unustasin fotografeerida. Ja üks ootab veel tegemist, aga ma pole kleidi värvi suutnud otsustada. :)

Liha ja luu moodustab Helluse joogijogurti pudel, mille sees helimaitsele vastavaid krõbinaid (konkreetsel isendil linaseemned, aga teistesse pudelitesse sai ka kuivatatud ubasid ja läätsesid pandud). Korgi keerasin peale ja selle peale kleepisin ühe Tiimaris müüdava vahtplastist kuulikese, tasakaalu huvides alt siledaks lõigatud.

Heegeldamist alustasin peanupust 3 ahelsilmusega tehtud ringiga, millest kasvatasin ja kahandasin vastavalt tundele, iga kord eri moodi :p nii, et heegeldis kehakuju järgiks. Kinnissilmustega. Peanupu sai suuremas osas eraldi heegeldada, aga kaelast alates heegeldasin pudeli peale. Silmad nõelaga peale ja juuksed ka nõela abil korralikult külge kinni.

Põnnidele täitsa meeldib, eriti see krõbisemise osa - ühest küljest raputades, teisest küljest pudelit muljudes. :)

Ilusaid pilte ka

Sünnipäevaks laenasin korralikuma fotoka ja tegin muidugi ühe kauni päikesepaistelise päeva abiga ka ehetest pilte. Selgus tõsiasi, et parema aparaadiga tulevad ikkagi paremad pildid. Eks saate allpool ise võrrelda. :)

Esmalt aga vana võlg ehk täditütrele tehtud komplekt.
Nüüd siis lubatud ilusad pildid. Mõned ehted uued, teised varem valminud, aga pildiliselt (vist) esindamata.

Tegude inimene

Pildid ootasid juba iidamast-aadamast fotokas, et keegi nad ometi arvutisse laeks. Ja siin nad siis ongi.

Esiteks sai tehtud emale lubatud saalomoni sall.

Teiseks testisin süüterooside tegemist ja minu hämmastuseks töötavad nad tõepoolest suurepäraselt - ühe priske roosiga saan isegi mina tule tehtud. Ainuke mure nüüd on, et mina küll sellist kogust mune ei jõua süüa, mis tuletegemise vajaduse ära kataks... :) Küünlaid ma tegelikult ka ei põleta; selle probleemi lahendasin sulatamise jaoks Tiimarist kahe suure ja jämeda küünla ostmisega - ja kaks oli täpselt parasjagu; viimased roosid kippusid juba liiga märjaks saama. Sulatamise õpetusest ei saanud küll kuidagi aru, kuidas seda teha; katse-eksitus meetodil selgus, et tulebki küünlarasv otse vette pista, veega kauss pliidile ja siis jälgida, et vesi keema ei läheks, vaid lihtsalt tuline oleks. Õpetuse võtsin ma Kikuliisu blogist, kuigi see pole vist päris originaalallikas.

Kolmandaks on viimased mõned ajad kulunud Andrale lastehoidu mänguasjade meisterdamisele. See lastehoid nimelt järgib Waldorf-metoodikat, seega kõik asjad peavad olema looduslikud ja soovitavalt üleüldse enda tehtud. Ühesõnaga viltisin hunniku palle - alustasin märgviltimisega, aga mitte ei saa aru, kas tehnika puruvale või milles probleem, aga no ei jõua mina üle poole tunni pisikest pallikest mudida (kaua siis veel suure palli peale aega kulub) - ühesõnaga nõelviltisin üle. Siis mõtlesin, et teen kavala lükke ja vildin pesumasinas - ja ka seal ei saanud hea, ikka täitsa karvane (suka küljest lahtitõmbamise tõttu) ning vill kippus ebaühtlaselt jagunema. Nõelviltisin üle. Igatahes lõppeks sai ikka mitu head palli tehtud. Heegeldasin ka mõned "oakotid" - kuubiku ja ebamäärase kolmnurkse moodustise - ning täitsin tatra ja läätsedega. No ja mitu pikka paela kudusin/heegeldasin ka, need pidid väga popid mänguasjad olema. :)

Lisaks nõelviltisin ühe rebase. Natuke pitbulli nägu on - hiljem tegin kõrvad väiksemaks ja koonu lühemaks, läks paremaks. :) Aga uuendatud pildi unustasin kombekohaselt tegemata.


Tegin ka täitsa nunnu komplekti ehteid täditütrele sünnipäevaks. Pean nüüd vaatama, kas õnnestub tal paluda pilti teha, sest kink ammu käes, aga fotosüüdistus... jep, ununes.

Pidulikult sai pandud Andra toas ühte seina uus tapeet ja - üllatus-üllatus! köögikapiuksed ette. Ainult et toast saab pildi siis, kui laeliistud ka oma koha leiavad ning köögist siis, kui viimane sahtlike paneeli ette saab ja keegi tolmurullid kappide alt kokku lükkab. :)

Niiet tehtud kui palju. Edasi tegudele!

Kirju koer

Ja taas üks õnnetu seisev töö, mille võtsin ette, sest tahan emale sünnipäevaks ka saalomoni sõlmes salli teha - isegi lõng on ostetud - aga kord on karm ja nagu üle-eelmisest postituses öeldud, enne üks vana, siis uus.

Stoori selle õnnetu asjakese taga on, et tahtsin teha oktoobri alguses Andrale ilusat kampsikut lihtsa vaevaga (loe: jämedast lõngast :p ). Leidsingi Kangas&Nööp poest igavesti vahva lõnga, mida selgus olema ainult üks tokk. No olgu, pisike laps, võtsin teiseks juurde naturaalvalge ja lootsin, et sellest jätkub. Poole pealt hakkasin vaatama, et valget on ikka liiga palju - neiu mökerdab vahel mõnuga ja mis sellest kampsikust niimoodi siis alles jääb. Käisin läbi kaks sama keti poodi Tartus, kus lõnga enam ei olnud. Ühes vihjati, et äkki Põlvas keskuses on - sõitsin spetsiaalselt sinnagi, ei olnud. Siis otsisin neti läbi ja suureks rõõmuks leidsingi sama lõnga. Tellisin kohe mitu head tokki, et endale ka kampsun teha - nii lahe näeb see kootuna lihtsalt välja. Ja siis paari päeva pärast helistati netipoest, et vabandavad, aga kood oli vale netis ja tootjal enam jääke ka kuskil pole. Oh seda pettumust. :( Palusin siis neil saata sama lõnga teist värviversiooni (helesinine-hall-valge), et poleks mingit suuremat jamamist tagasimaksete vmt-ga. See lõng ootab nüüd kapis inspiratsioonipahvakat. :)

Ega's midagi, tegutsesin edasi. Aga eks ilmselt oli vaim ikka pettunud asjas ja mustrid ei tahtnud ka kuidagi joosta, igatahes võtsin aeg-ajalt kätte, harutasin eeltehtu, alustasin uuesti ja panin jälle käest ära. Ilmselt on see üks enamharutatud töid mul üldse, kui võtta arvesse tema pisikest mõõtu. Pakun, et oma 3-4 kampsunitäit olen selle puhul üles harutanud. Samas mõjub see ka hästi - lõpus hing enam isegi ei võpatanud korrakski, kui järjekordselt olin kuskil ühe silma valesti teinud ja jupp maad harutamist ees ootas. :) Täiesti tuim. :p

Kampsuni jaoks lõin 51 silma ja kudusin 1-1 soonikut igal pool. 30 rida on kirjut, ülejäänu valge. V-kaeluse puhul jätsin keskelt ühe silma haaknõelale (mida ikkagi vaja ei läinud, sest nii jämedate ringvarrastega on jõle raske kaeluseosa kududa; heegeldasin hoopis kinnissilmustega üle). Kudusin kaeluse äärest kaks silma läbi parempidiselt, kolmas-neljas parempidi kokku nii, et kaelusepoolne peale jääks. Tagasirida tavaliselt. Tagumisel tükil keskelt 17 silma kudusin maha, seejärel kahandasin nagu esitükil kuni 15 silma jäi vardale (seega kummaltki poolt sai 2 kahandatud).

Käised korjasin üles esi- ja tagatüki äärest, 39 silma käise kohta. Ikka 1-1 soonik. Kahandasin nii, et alguses kaks korda igal 6. real ja seejärel igal 4. real kummastki äärest üks silm kuni vardale jäi 23 silma. Kirju osa on 17 rida koos lõpetamisega.

Kampsik paistab suht kompaktne, aga tänu soonikule kujutan ette, et seda annab veel aasta pärastki selga sikutada. Just sellel eesmärgil tegingi üsna pikad käised. Praegu on selgapanek nii ja naa - tsipsuke on ikka suur, eriti just kaeluse osas. Samas väga hull pole. Tõenäoliselt ootan siiski veidi suurema kandmisega. :)

Neiu õppis meil modellimise ära. :) Varem tuli see nägu peale välku, aga nüüd tuleb kohe, kui ütled "vaata siia". :p Samas tahaks vahel mõnda pilti ka, kus silmad lahti oleks. :D

Tehnoteave: Novita Isoveli ja Isoveli Colori; 75% villa, 25% polüamiid; 100 g= 130 m; värvid 010 (valge) ja 892 (pruunikirju). Vardad nr 6. Kampsun kaalub 195 grammi (päris kogukas värk ikka; aga jõõõõle soe).

Kuningas Salomoni kaevandused

Kindlasti teate seda raamatut. Minu lapsepõlve üks lemmikuid lisaks Saladuslikule saarele. Veider maitse tüdruku kohta mõnes mõttes. :) Saladusliku saare üks võlusid oli minu jaoks just need kirjeldused, kuidas peedist pesumasinale trumlit teha, saarele telegraaf üles sättida või koopasse lift leiutada. Kogu muu (poistekas) süžeeliin oli suhteliselt igav ja sellest libisesin sujuvalt üle. :) Salomoni kaevandused oli aga kuidagi muudmoodi nõiduslik.

Ahjaa, et mis kirjandustund see nüüd on? Käsitööinimesed ehk võivad pealkirjast juba järeldada, et seekord katsetasin saalomoni sõlme tehnikat, millest teiste blogides olen näinud imetabaselt pehme ilmega salle. Käisin lõngapoes mohääri näppimas, ja kuigi sellest tõepoolest saaks ilmselt kõige mõnusama salli üldse, jäi praktiline meel peale. Liiga palju olen pettunud suurepärastes (kohutavalt kalli hinnaga), soojades, naturaalsetes ja pehmetes lõngades, mida pole võimalik kanda, sest karvu ei jõua pärast riiete pealt ära korjata. Üks Andra kombekas on näiteks selline - ja kuigi nägin tohutult vaeva selle valmistamisega, ei saagi seda nüüd kanda. :( Nii tohutult kahju on.

Müüja soovitas mulle kurtmise peale siis ühte teist, oluliselt vähem naturaalset lõnga, mis pidi ka pehme olema. No üldiselt on küll jah päris mõnus, kuigi tõenäoliselt suurema mohäärisisaldusega lõngaga ikkagi võrrelda ei saa. Aga et see üldse karvu ei aja, siis olen ikkagi rahul - ilus näeb välja ja villase salliga võrreldes on ikka pehme küll. :) Just selle mantli juurde ma salli tahtsingi, mis pildil on. Salli värv on päris elus palju kenam, selline veidi oranžika varjundiga vanaroosa, tume niit jookseb ka lõnga sees.

Lõng: Bergere Frimousse; 64% akrüül, 20% polüester, 16% mohäär; 50 g= 200 m; värv nr J3234 või 21022 (ei saa pakendilt aru, kumb kumb on). Heegeldasin nr 1,5 nõelaga (pakendil tahab 2,5-3). Kulus täpselt terve lõngakera, aga kodukaal väitis, et tootja paneb käru ja andis salli kaaluks 48 grammi. A äkki nii õhuline, et 2 grammi hõljub? :p

Kes vana asja meelde tuletab...

Käesolevaga teatan, et otsustasin pidulikult ning täie mõistuse juures olles ennast distsiplineerima hakata. Poolikute tööde mäed hakkavad juba vaikselt elamist enda alla matma, mistõttu on kord edaspidi alljärgnev:

1. Mitte ühtegi uut tööd ei tohi enne käsile võtta, kui üks vana on ära lahendatud.

2. Eeltoodu ei käi ehtemajanduse kohta, sest need on rohkem üheõhtukad :p ja ehted õnnestub mul ikkagi 90% ulatuses ära lõpetada. Mida ei saa kudumite ja heegelduste kohta öelda.

Ühesõnaga haarasin härjal sarvist. Kuna mul oli jube isu endale üks mõnus pehme sall teha, siis pidin kõigepealt miskise asja ära lõpetama.

Väljavalituks osutus pruunikirju peenike lõng, mille algne idee kunagi sügisel oli üks mõnus kampsun. Alustasin hooga esitükiga, mis muudkui venis ja venis ja venis, vaatamata usinale kudumisele. Peenike lõng on ikka rist ja viletsus. Lõppeks ilmnes ka, et vaatamata pakendil märgitu järgi arvutamisele on tükk ka liiga lai ja üleüldse jube soolikas, liiga lödi ja kole. Ja siis kadus isu ära.

Vahepeal tekkis mõte, et nii peenikesest asjast saaks Andrale sallkrae teha - ostsin isegi viievardalise komplekti õiges mõõdus, aga algust ei viitsinud teha. Ja seoses külmade ilmade saabumisega ostis herr iss salli poest ära (häbi mulle!).

Suurte külmade aegu tundus, et Andrale oleks vaja ühte paari kindaid juurde, et saaks mitu kihti käe otsa tõmmata. Vaatasin ikka pakendil antud mõõtusid (nagu poleks veel varem sellest õppinud, eksole...) ja leidsin, et 40 silma võiks sobida. No põhimõtteliselt sooniku osas oleks veel enamvähem sobinudki. Aga käelaba osale otsustasin igaks juhuks topeltlõnga - ikkagi soojem - kasutada ja niimoodi asi jälle rappa läkski. Või, kuidas võtta... :) Mulle endale kulusid ühed kindad tegelikult ära ka, varukinnasteks. Ja Andrale saab nad ka kõige otsa tõmmata, kui vaja päris kubujussiks riietada. :)

Ja siin nad siis ongi. Minu esimesed kindad viimase 12 aasta jooksul. Pöidla ehitamiseks pidin ikka netis surfama, sest mitte midagi ei mäletanud. :) Aga võimalik, et 8 silma pöidla jaoks eraldatuna oli ikkagi liiga vähe - minu palgikestele nõksu kitsad. Lohutan sellega, et küll välja venib. :)
Tehnilised andmed: lõng Red Heart Sport Socks Color; 75% vill, 25% polüamiid; 100 g= 410 m; Värv nr 26. Vardad nr 2.

Ja et ma nägin Isetegijas väga lahedat koostegemist "Langetame kaalu", kaalusin tulemuse ära ka. Lõnga kulus 55 grammi. :) Aga üles ennast sinna andma ei hakka, sest minu puhul on tegemist pea alati hoogtööga ja 99% tõenäosusega iga kuu ma ühte eset valmis saama ei hakka.

Hoog sees

Hoog on viimase ajal olnud kuidagi just ehete nikerdamise vallas. Kõik kudumised ja heegeldamised istuvad õnnetult kappides ja karpides. Aga ükskord lõpetan ma nad niikuinii.
Ühesõnaga. Teinud olen palju, aga mitte pilte. :p Kogu aeg on nii sombused ilmad, et pole kohe kuidagi tekkinud isu pildistada - seda enam, et nad mul üldse kunagi hästi välja ka ei tule. Seega ilu ärge siit otsige, puhas dokumentaaldraama. :) Ja kui nüüd lõpuks ilus ilm tuli, on kõik juba ammu ära kingitud.
Aga statistika mõttes loetleks üles ja üks näide on enamjaolt olemas ka igast stiilist.
Sellises tehnikas keesid sai tehtud lisaks veel kolm:
- elevandiluu-sinisevärviline vennanaisele sünnipäevaks tagantjärgi, lisaks ka kõrvarõngad ja pross lillekesega;
- roheline-pruunikas sõbrannale sünnaks, kah kõrvarõngastega;
- must roosaga teisele sõbrannale sünnaks, ikka kõrvarõngad juures.
Kõrvakatest näidist kahjuks pole, aga no sellised pusad olid, keti külge mitmekaupa samast värvist seemnekatega kinnitatud. Täitsa kenad tegelikult. :) Kee enda tehnika on pärit sellelt lingilt ja ausalt öeldes meeldib see mulle oluliselt rohkem kui ussi heegeldamine. Edeneb kiiremini, sassimineku ohtu pole ning saad jooksvalt kõike korrigeerida - ussiga pead ju kogu kupatuse niidile ära ajama ja muuta seal enam midagi ei saa.
Teiseks sai tehtud kolm keed samas pusatehnikas. Pildil siis pruunide ja valgete mageveepärlitega, mis jäi mulle. Juba kolmas sõbranna (no selgub, et neid ikka päris palju) sai samasuguse, veidi rikkalikuma ja lopsakama kee valgete pärlite ja kollase jadeiidiga ning neljas jälle valgete pärlite ja rohelise aventuriiniga.
Ja kolmandaks viskasin eile õhtul värskele špringli-frogwilli 2,2-kilosele (appi!) pakile silma peale ning naksutasin pooltunnike tegusid teha, tulemuseks eriti kiire ja lihtne komplekt. Kusjuures need sinakad piklikud on ülimõnusat värvi, aga no minu piltide pealt seda niikuinii aru saada pole. :)
No ei ole mul majas head valget (khm, korras, khm...) kohta, kus pilte teha. Ma pean midagi välja mõtlema, see valge taust pole ka ikka hea, kuigi ma lootsin.
Aga lohutuseks sain siiski ühe pildi, millega ma juba rahul oleks, kui värve oskaks mõne programmiga üle käia. Vähemalt kompositsioon on mu võhiklikule silmale rahuldav. :)

Uut ja vana

Ei, ma ei ela juba aastavahetuses. Hoopis surfasin arvutis, tõmbasin hulga pilte fotokast sinnasamma ja mõtlesin, et paneks mõned siia ka.
Uueks kaks paari kõrvarõngaid. Oi ma armastan kandilisi vorme. Üldse lakoonilist, selgevormilist stiili. Ühesõnaga neisse kõrvakatesse olen küll armunud. Ja kuubikuid on mul veel, küll mitte nii lahedate üleminekutega komplekte, aga midagi annab kindlasti teha. :)
Ja nüüd vana ehk tulistan pilte varasemast ehtemajandusest.

Ülestunnistus

Te nüüd kindlasti mõtlete, et ma olen kuu aega lihtsalt laiselnud. Et sellist sügavalt ekslikku ja nördimust tekitavat väärarvamust kummutada, esitlen siinkohal kahte kingitust, mis õe tuttavatele läksid.

Karbi voltimise õpetus ikka seesama, mis eelmisest sarnasest postitusest läbi käis, aga sedakorda voltisin ma karbid õigesti. :p Ja niimoodi hoiavad nad kergema ja väiksema sisu puhul täitsa kenasti ise kinni, pael on rohkem iluasi.
Sisu näitamiseks palkasin ma kõrgelt hinnatud ja tunnustatud modell Manni. Rohelises karbis, loomulikult, oli roheline; sinises karbis sinine kingitus. Muidu poleks ju meeles olnud, kellele missugune anda. :)

Lähemalt ka:

Ja kui te nüüd imetlemisega olete lõpusirgele jõudmas, siis tunnistan ausalt üles, et tegelikult ma laisklesingi kuu aega. Need keed olid varem valmis tehtud. Rohelisel olid otsad lõpetamata, nii palju ma siiski tegin. :)
Sinise ussi muster siin; rohelise oma siin. Kasutuses sobivas toonis heegelniit ja seemnehelmed 9/0. Rohelise ussi otsad on tehtud koralli tehnikas, mida Tsunaami oma lehel õpetab.

Laisa perenaise pühapäev

Raudselt on siinkohal tegemist nüüd jalgratta leiutamisega, aga ikkagi panen kirja pühapäevase avastuse kokandusmaailmast. Nimelt kuidas teha pannkooki, kui üldse aega, viitsimist ega võimalust ole. Sugugi ei tee paha ka fakt, et praadimise ja õlitamise asemel asja väheke tervislikumalt teha saab.

Õunaplaadipannkook
175 gr (= 3 keskmist) muna (135)
100 gr suhkrut (398)
202 gr hapukoort (204)
102 gr jahu (345)
519 gr õunatükke (45)
1 tl küpsetuspulbrit
vaniljesuhkrut
kaneeli

Vahusta munad suhkruga, lisa hapukoor, jahu, sellesse segatud küpsetuspulber ja vaniljesuhkur. Üsna vedel tainas peaks olema (selle saavutamiseks lisa vett). Siis sega sinna palju ja rohkem õunatükke. Nüüd kalla kogu kraam suurele ahjuplaadile küpsetuspaberi peale (sinna võtab kõige vähem kinni; fooliumiga on igavene häda) ja aja enam-vähem ühtlaselt laiali. Puista kaneeli, kui soovid. Pista ahju 200 kraadi juurde.

Siis mine vahi telekat või tegele lapsega, mis parasjagu sobib. No nii umbes ühe pooletunnise seriaali jagu. Kui (pann)kook on pealt kena ja kuldpruun, võib välja võtta ja kohe soojalt süüa (kuigi ka külmalt oli hea); moosi pole üldse vajagi. 100 grammi annab 167 kcal.

Ja jumalast hea oli ka. Ausõna! Laiskus maitseb magus... :)

Edit: No mida oligi arvata, eksole... Toidutares ringi surfates leidsin, et sellist toitu nimetatakse ahjupannkoogiks. Lisaks oli veel ka päris ahvatlev idee teha soolane ahjupannkook kasvõi näiteks hakklihaga. Kindlasti proovin ära. Ehk juba homme...? :)

Silmailu

Kingitus kallile Dianale.

Karbi voltisin ise Tiimarist saadud mustriga paberist. Selline natuke kangane tundub, suhteliselt paks ja päris mõnus voltida.
Voltimisõpetus pärineb Robin's Origami page lehelt. Nii selgete piltidega õpetuse järgi oli lausa lust voltida. Pealt ei tahtnud ainult kinni püsida, ilmselt materjali mure - liiga elastne teine. Aga see-eest ilus. :D Seetõttu heegeldasin kahest metallikniidist kokku paela ja tõmbasin paki korralikult kinni.
Aga mis selle ilusa karbi sees oli? Vat ei ütle... :p Eino, tegelikult, kuidas ma saan siis jätta kiitlemata. :) Kingitust ennast nimetakse rahvakeeli "ussiks". Täpsemalt on teemat lahatud mitmekümnetel lehtedel Isetegija foorumis pärlimängude alajaotuses koos paljude õpetuste, mustrite ja nippidega. Selline siis ongi uss:

Et asi oleks uss mis uss, leiutasin talle lisaks kehale ka pealuu ühest kapist leitud juukseklõpsust (endale edaspidiseks - paremast materjalist klõps peab olema, praegu oli liiga pehme plastmass - alumised kihvad murdusid testimise käigus ära; teisalt ussil ongi ainult üleval ju :p). Klõpsu peale meisterdasin "naha" peyote tehnikas kahandamise ja kasvatamisega; 8 helmest esimeses reas nii üla- kui alalõualuu jaoks. Ülalõuale lisasin sirgelt piisava pikkusega ridasid, siis kahandasin igal real ühe raksu jagu. Alumisel hakkasin kuskil kolmandast reast kasvatama, esimesel korral üle ühe helme, teisel ja kolmandal juba iga helme peal. Ja siis viimasel kahandasin üle ühe. Äärtest põimisin kohe ülemise tüki külge kinni. Ühelt poolt sai helmesse valelt poolt sisenetud, st nagu õmblus jookseb (seda pole pildil näha :p); teiselt poolt ühtlustus kenasti ühtseks koeks.

Muster ussi kehale pärineb sellelt lehelt.
Omast arust tegin lillekesi, aga muster on poolikuks jäetud. Mustris etteantu vahele tuleb veel lisada põhivärvi 14 helmest ehk siis 2 rea jagu. Mulle oleks pidanud ikka puust ja punaseks tegema, kes see neid numbreid seal ikka kokku arvutab ja puudujääke otsib... :) Saba kahandasin peale kolme punast helmest ühe helme jagu. Kahandamiseks heegeldasin silmusest läbi, aga ei lükanud järgmist helmest vahele. Päris sabaotsas sai ka veidi kiiremini kahandatud, muidu oleks liiga pikk ja peenike sabaots tulnud.
Tundus, et sünnipäevalapsele meeldis (ja ehteid pole daamidel kunagi liiga palju...); ülejäänud seltskond oli ka vaimustuses. Kui ise kogu aeg neid foorumeid loed, siis tundub nii tavaline. Et nagu igaüks näinud ja kõigil olemas jne. Tegelikult ju ikka pole nii, tekitavad huvi küll. No näis, ehk tuleb sealt seltskonnast isegi tellimusi ussikestele. Numbrit sai igatahes jagatud. :)
Materjaliks seemnehelmed suuruses 9/0 (Helmehaldjast); punased kivikesed on lihvitud (fire polished) helmed 3 mm (Špringlist). Heegeldamiseks kõige tavalisem Eldorado iirisniit -seesama, mida Konsumiteski müüakse. Peyote jaoks vahatatud niit (Silverpointist).

Peaaegu borš

... aga mitte päris. Lugu jälle sedamoodi, et ma kohe ei või teha toitu normaalsete inimeste kombel. No mis häda oleks olnud, kui olemasolevast hakklihast näiteks kaste või muu traditsiooniline toekas suutäis oleks saanud. Aga ei. Sai hoopis selline, ka väga toekas toit, mida supiks oleks patt nimetada - lusikas seisab ikka vabalt sees püsti.

Peaaegu borš
8 gr (= umbes 2 keskmist) küüslauguküünt (102)
54 gr (= 1 väike) sibulat (31)
160 gr veisehakkliha (248)
165 gr punaseid kiirkeedu läätsesid (316)
500 gr riivitud keedupeeti (40)
200 gr tomatipastat (23)
400 gr purustatud tomateid (23)
tilli
soola, pipart, tabascot

Pane keema poti suuruse ja supi paksuse soovi järgi vett (1,5 liitrit annab ikka priskelt paksu supi). Lase keema. Kalla vette hakitud küüslauk ja sibul, eelnevalt praetud hakkliha, läätsed. Lase veidi aega keeda. Siis lisa peet, tomatipasta ja purustatud tomatid ning maitseained. Keeda kuni läätsed pehmed. Enne serveerimist puista peale hakitud tilli.

100 gr annab 47 kcal, seega serveerimiseks soovitatavat hapukoort (204) võib ikka mõnuga peale uhada. Mõistlik törts sisaldab üldjuhul 50 kcal, priskem 100.

Kuidas kaalujälgijad söövad

Kuna olen juba paar kuud kirjutanud üles kõik sissemahutatavad kalorid oma toidust, tuli mõte jagada seda rasket tööd ja vaeva ka teistega. Olen nimelt lisaks pakenditel leiduvale infole üles kribanud ka iseenda poolt kodus valmistatud toitude kalorsuse ning see võiks olla päris huvitav info inimestele, kellel kaaluga mingisugune isiklikum suhe. Saab kasvõi ligilähedaseltki hinnata näiteks väljas söödava prae kaloraaži. Või vähemalt on lihtsalt huvitav vaadata, mis tegelikult meie söögi hinnaks on. :) Näiteks hommikune neljaviljahelbepuder annab umbes 100 kcal 100 grammi kohta; ühepajatoit 50.

Panen siia esimesse postitusse köögitoimkonna teemal kohe suure portsu varasemaid saavutusi üles; järgmisi lisan jooksvalt uute postitustena.

Kogused on piinlikult täpsed seetõttu, et süüa teen ma vaba käelennuga ja selle käelennu kaalun kohe ära. Normaalsed inimesed võivad need eriti täpsed grammide arvud kuhugipoole ümardada. :)

Sulgudes koostisaine taga on kirjas tema toiteväärtus kcal 100 grammi kohta. Lihtsalt silmaringi avardamise mõttes.

Valelasanje tuunikalaga (jaajaa, Sunrise inspireeris :p)
15 gr õli (900)
100 gr sibulat (31)
61 gr jahu (345)
646 gr piima (53)
140 gr tuunikala vees (134)
253 gr keetmata makarone (353)
90 gr musti konserveeritud oliive (122)
200 gr fetajuustu (215)
soola võib panna, aga kui väike laps majas, siis tegelikult pole vaja - feta ja oliivid annavad piisavalt

Prae hakitud sibul õlis. Lisa jahu ja kuumuta veidi läbi. Kalla peale piim ning sega paksenemiseni. Sega kastme sisse tuunikala. Pane veidike kastet ahjuvormi põhja ja aja laiali. Raputa ühtlaselt peale pooled makaronid. Nende peale pool allesjäänud kastmest ja seejärel viilutatud oliivid. Jaota taas ühtlaselt peale makaronid. Kalla peale ülejäänud kaste. Kõige peale pane fetajuustu väikesed tükid. Küpseta ahjus 200 kraadi juures umbes 50 minutit.

Valmis roa 100 grammi eest antakse 178 kcal.

Õunakook
175 gr margariini (530)
228 gr suhkrut (398)
186 gr = 2 suurt XL muna (135)
311 gr jahu (345)
400 gr õuna (45)
kaneeli

Vahusta margariin 175 gr suhkruga. Lisa ükshaaval munad ja vahusta. Lisa jahu ja sega ühtlaseks massiks. Kalla tainas vooderdatud vormi ja silu pind tasaseks. Kalla peale tükeldatud õunad, raputa kaneeli ja ülejäänud suhkur. Küpseta 200 kraadi juures ca 45 minutit.

100-grammine koogitükk annab 279 kcal.

Järgmine kord ma paneks oluliselt rohkem õuna, isegi kuni kahekordse koguse. Praegu kadusid õunatükid taigna sisse nii ära, et väheke kuivavõitu oli. Lisaks saaks õunakoguse suurendamise abil vähendada kalorite hulka 100 gr kohta (nt kui panna 800 gr õuna, oleks see 220). Kah võit. :)

Pilaff
15 gr õli (900)
270 gr loomaliha (185)
192 gr sibulat (31)
388 gr porgandit (35)
375 gr keetmata pruuni riisi (337)
400 gr tomatipastat (23)
soola, pipart
vett

Pruunista loomaliha pannil. Kalla ahjupotti. Pruunista hakitud sibul ja prae tükeldatud porgand kergelt läbi. Kalla need ka ahjupotti. Lisa potti riis, tomatipasta, sool-pipar ja vett nii palju, et paari-kolme sõrme jagu üle segu ulatuks. Vett saad alati vahepeal juurde lisada, kui vaja tundub olevat. Potile kaas peale ja ahju 180 kraadi juurde mõnulema. Tund kuni poolteist võib kuluda - kontrolli vahepeal lisavee vajadust.

100 gr annab ainult 70 kcal (!!). Ma ausõna kontrollisin arvutused viis korda üle.

Kanasupp
800 gr kanaliha (umbes ühest broilerist saadav hulk) (191)
563 gr kartulit (78)
95 gr sibulat (31)
151 gr porgandit (35)
420 gr suvikõrvitsat (15)
131 gr konservmaisi (115)
140 gr tomatipastat (23)
400 gr purustatud tomatit (23)
soola, basiilikut

Keeda kana pikalt-pikalt ehk puljongiks. Tõsta kana välja ja puhasta liha eraldi. Puljongi sisse pane keema tükeldatud kartul, sibul, porgand, suvikõrvits, maitseained. Kui kartul peaaegu pehme, lisa ka konservmais, tomatipasta ja purustatud tomatid. Kõige viimasena lisa kanaliha. Mina tegin seda sööki oma superpotis ehk siis kõik kokku umbes 5 liitrit (vett ca 2,5 liitrit)

100 gr annab 48 kcal.

Hakklihapallid
542 gr seahakkliha (289)
102 gr sibulat (31)
40 gr saia (250)
70 gr leiba (208)
soola, pipart

Leota saia-leiba vees pehmemaks. Haki sibul peenikeseks. Sega hakkliha sibula ja kuivemaks vajutatud saia-leivapudiga, lisa sool ja pipar ning sega hoole ja armastusega tükk aega. Vormi pallikesed ning pista 200 kraadi juurde ahju küpsema kuni pruunid on. Parem on need panna küpsetuspaberi peale; fooliumi külge võivad liiga kinni jääda. Valmidusastet testi, see oleneb pallikese suurusest.

100 gr annab 313 kcal. Numbrit saab vähendada valides veisehakkliha ning saia asemel leiba panna (mul pooleks, sest retseptis tegelikult sai, aga see oli kodus otsas).

Retsepti originaal pärineb Sille toidublogist.

Tuunikalavorm
552 gr suvikõrvitsat (15)
348 gr keedetud pruuni riisi (135)
121 gr fetajuustu (215)
152 gr tuunikala õlis (257)
129 gr = 2 keskmist M muna (135)
224 gr piima (53)
soola, pipart

Lõika suvikõrvits vormile kõige sobivamat pidi cm paksusteks viiludeks. Pane põhja üks kiht suvikõrvitsat. Selle peale pool riisi, tuunikala, fetajuustu tükid ja teine pool riisi. Suvikõrvitsast lao peale kattekiht. Klopi muna lahti, sega piimaga, lisa soola-pipart ja kalla vormi. Küpseta 180 kraadi juures 50 minutit.

100 gr annab 111 kcal, tuunikala vees aitaks vähendada 100st allapoole.

Kartulivorm
484 gr kartulit (78)
143 gr hakkliha (269)
7 gr õli (900)
93 gr sibulat (31)
136 gr porgandit (35)
189 gr = 3 keskmist M muna (135)
193 gr piima (53)
soola, pipart

Prae hakkliha. Tükelda kartul, sibul, porgand. Laota kihiti vormi, hakkliha keskele. Klopi munad lahti, sega piima, soola ja pipraga ning kalla vormi. Küpseta 180 kraadi juures umbes tund.

100 gr annab 105 kcal.

Vestike

Seoses gaasihinna tõusu ning küttepuude defitsiidiga on ääretult aktuaalne hakata varakult mõtlema talvistele rõivatükkidele. Külmade ilmade saabudes on kõige olulisem omada ühte mõnusat sooja vesti, mille iga kell ja suurema sõjata lapsele selga saad sokutada. Avarad käeavad tagavad selle, et heal juhul on vest võimalik selga sokutada suisa salaja.

Seljatüki jaoks heegelda 65 kettsilmust; kummalegi esitükile piisab 29st. Mustri tingimuseks on, et heegeldada tuleb 6-ga jaguv arv ning lahutada sellest üks.

Muster:

Oranžiga: heegelda kaks rida kinnissilmustega.

Kolmandal real heegelda üks kinnissilmus, kolm kettsilmust; siis 4 korda hakka heegeldama ühekordset sammast kinnitatuna samasse kohta, kuhu kinnissilmus, aga jäta viimane silm läbi heegeldamata nõelale. Viimase, neljanda samba puhul tõmba viimane silmus kõigist nõelal olevast viiest silmusest korraga läbi. Mina muide heegeldasin 3 ühekordset sammast, sest purupimedana lugesin mustrit valesti. :)

Järgmine rida kinnissilmustega, kus igasse eelmise rea kinnissilmusesse tuleb uus; kettsilmuste aasa sisse aga teha kolm kinnissilmust. Veel kaks rida kinnissilmuseid ning uus nupurida, mille puhul tuleb alustada nelja kinnissilmusega ja alles seejärel asuda kettide ning sammaste kallale.

Korda veelkord motiivi ehk *Kolm rida kinnissilmuseid, nuppudega rida.* /oranži lõpp/

Kollasega: 3 korda tärnidevahelist. /kollase lõpp/

Oranžiga: 3 korda tärnidevahelist. /oranži lõpp/

Kollasega: kolm rida kinnissilmuseid. Neljandal real alustab käeaukudega.

Käeaukude tegemiseks võta kokku igal real:

3 (koonda vahekoht)
4 (koonda nupp)
1
1
0
0
1
0
1 (see peaks olema nuppudega rida)

Üks kord tärnidevaheline ehk motiiv.

Kaelusekaare saamiseks esitükile võta nüüd teisest äärest igal real 1 silmus kokku; 6 rida järjest. Peale seda 1 rida nuppu, 3 kinnissilmuseid ja ongi valmis.

Seljatüki kaeluse jaoks heegelda peale 5ndat nupurida kolm tavaliste kinnissilmusega rida; 6nda nupurea keskelt 15 silma maha heegeldada. Järgmisel real kummaltki poolt 2 silmust vähemaks. Viimased 3 rida tavaliselt kinnissilmustega. Õlaõmbluseks peaks jääma 12 silmust kummalegi poole.

Kokkuheegeldamine: leidsin ükskord hästi ilusa mooduse kokkuheegeldamiseks, aga mingi pisike nõks kippus kogu aeg ununema, st kui mõni aeg hiljem üritasin, siis ei õnnestunud kuidagi. Panen nüüd siia kirja puust ja punaseks, et teinekord ise meelde tuletada.

Paremad pooled vastakuti. Üks silm varda peal. Enda poolt vaadatuna tagumisest tükist lähed heegelnõelaga läbi tagant ettepoole. See on lisasilm vardal. Siis esimesest tükist heegeldad läbi nagu ikka, st eest tahapoole, võtad lõnga (mis jookseb kahe tüki vahel) nõelale läbi esimese tüki silma. Siis vahelt uuesti lõng ja kogu kompotist läbi. St tavaline kinnissilmus, lihtsalt tagumisest tükist võtad ühe silma vahele tagant ettepoole suunaga.

Käise ja kaela ääred: kaared 5 ühekordset sammast, kinnissilmus vahele. Luku äär: kinnissilmused.

Materjaliks lõng Baby (50g=200m, 70% merinos wool ja 30% dralon) tootjalt Titan Wool, värvid: kollane nr 333 ja oranž nr 165. Heegelnõel numbriga 3. 30 cm alt lahti käiv lukk.

Ümbermõõdud: alumine äär 63 cm, kaenla alt ehk rinnaümbermõõt 63 cm. Õla pealt alumise ääreni 34 cm. Kaenla alt alumise ääreni 20 cm. Võiks olla paras nr 80 rõivaid kandvale ja 11 kg lapsele. Aga venib hästi, seega peaks veel pikalt kasutuskõlbulik olema.

Tsikkide värk

Siinkohal õpetus kleidikese tegemiseks, mille põmpsik oma fotoseerias maailmakuulsaks kandis. :p

Originaalidee pärineb picasa albumist ja näeb välja selline:Tegelikult oli isegi õpetusega leht seal juures, aga nagu neile picasa albumitele omane, on osad pildifailid nii imetillukesed, et sealt pole lihtsalt võimalik midagi selget välja lugeda. No midagi ikkagi lugesin :) ja kombineerisin teiste allikatega visuaali järgi.

Lillekesed: 5 kettsilmust, ühenda ringiks. Üks kettsilmus kõrguseks, kinnissilmus, kolm kettsilmust kõrguseks, ühekordne sammas, kolm kettsilmust, kinnissilmusega ringi sisse kinni. Niimoodi teha kuus kroonlehte; viimased kolm kettsilmust aassilmusega esimese kinnissilmuse külge kinni.

Ja vot nüüd tuleb neid lillekesi uhada. Piiiikalt ja palju. Konkreetsemalt: vaja läheb 2x7 tumedat, 2x3 põhivärvi ja 2x20 valget lillekest.

Ühendasin lilled töö käigus kohe omavahel, aga seda võib ka hiljem eraldi teha. Mina tegin nii, et kroonlehe kolm kettsilmus kõrguseks, ühekordne sammas, siis teise ühendatava lille kroonlehe keskmisest sambast vasakult poolt silmusest läbi (ehk siis üks lisasilmus nõela peal) ja kolm kettsilmust alla; esimese tõmbab siis ühtlasi lisasilmusest ka kohe läbi. Kinnissilmusega ringi sisse kinni, kaks kettsilmust kõrguseks, ühendatava lille järgmise kroonlehe sambast paremalt poolt silmusest läbi (lisasilmus nõela peal) ja viimane kettsilmus kõrguseks läbi lisasilmuse. Siis ühekordne sammas ja edasi nagu ikka.

Lillede ühendamise muster selline (V=valge, T=tume, P=põhivärv):

TVVT

VVTVV

VPVVTV

TVVPVVT

VVTVVPVV

Ära lase ennast heidutada sellest, et ühendamisel käiseosa kuidagi kipakas tundub. No vähemalt mulle tundus, aga sai kleidi külge viisakalt küll. :)

Kehaosa: ühe poole jaoks heegelda 103 kettsilmust. Kleidi kõrgus: 33 motiivi (66 rida).

Kleidi põhiosa muster:Lahtikirjutatuna: heegelda kett, mille silmuste arv jaguneb 6ga ja lisa veel üks kettsilmus.

Esimene rida: üks kettsilmus kõrguseks, kinnissilmus viimasesse keti silmusesse. *Kaks ühekordset sammast, kinnita 3ndasse silmusesse. Kaks kettsilmust. Kaks ühekordset sammast kinnitatuna samasse kohta, kus eelmised olid. Kinnissilmus 3ndasse vabasse silma.* Korda tärnidevahelist.

Teine rida: 3 kettsilmust (=ühekordne sammas)+ 1 kettsilmus. *Ühekordne sammas, mis kinnitub eelmise rea kinnissilmusesse. Üks kettsilmus, kinnissilmus eelmise rea sammaste vahele. Üks kettsilmus, ühekordne sammas, mis kinnitub eelmise rea kinnissilmusesse, üks kettsilmus.* Korda tärnidevahelist.

Lihtsam on joonise järgi heegeldada. :)

Kahandamist enam peast ei mäleta, aga vaatan siin kleiti ja mustrit ning pakun, et üle rea üks silmus kummaltki poolt. Või siis kolm motiivi (6 rida) ja neljanda alguses pool motiivi ehk 3 silmust korraga. Tõenäoliselt see viimane variant ikkagi. Kokkuvõtmist alustasin 5ndast motiivist alates (no tegelikult alustasin kolmandast, aga kuna kleit lõppkokkuvõttes veidi lühike sai, siis heegeldasin allaäärde kahe jagu pikkust juurde).

Kaelus: esitükil algab peale 29ndat motiivi, tagumisel peale 31st. Seljal: keskelt 3 motiivi jagu silmuseid (18 silmust) maha. Rida tagasi vastavalt mustrile. Järgmisel real kahandada veel ühe motiivi jagu kummaltki poolt (kokku 12 silmust - 6 ja 6). Esitükil: 1 motiivi jagu (6 silmust). Rida tagasi. Järgmisel real kummaltki poolt 1 motiiv (6 ja 6). Rida tagasi. Siis taas 1 motiiv (6 ja 6) kummaltki poolt ning rida tagasi.

Käise auk: peale 23ndat motiivi ühe motiivi jagu silmuseid (6 silmust) kahandada. 4 motiivi jagu ridasid (8 rida) heegeldada; 5nda alguses pool motiivi kahandada. 3 motiivi jagu ridasid heegeldada; 4nda alguses pool motiivi kahandada. 3 motiivi jagu ridasid veel heegeldada.

Esialgu õmblesin mõlemalt poolt õlad kokku, aga selgus, et mõistlikum on ühe õla pealt lahti jätta ja hoopis nööp vmt asi kinnitada.

Kaelaaugu ja alumise ääre heegeldasin üle kaarekestega 5 ühekordset sammast ühte silmusesse kinnitatuna, kinnissilmus vahele. Käised sättisin tunde järgi nii, et ilus saaks ja õmblesin peidetud pistetega kleidi külge. Nende sättimine oli suhteliselt keeruline ja said üsna pikalt kleidiosale peale paigutatud. Ilmselt oleks võinud käiseaugud teha päris raglaani lõikega. Ehk siis kui keegi tahab testida, siis kleidi pealt silmaga hinnates võiks üle rea pool motiivi kokku võtta (st 3 silmust).

Ette kaunistuseks heegelda veel kaks lillekest, mille kinnitad heegelketi otsa. Keti keskpaik on kinnitatud ühe motiivi võrra allapoole ülemisest äärest.

Materjaliks selline heegelniit nagu Sissy5 (50g=~200m, 100% puuvill). Tumepunane on teist tõugu - Eldorado, see kõige tavalisem suures rullis heegelniit, mida Konsumiteski müüakse (50g=~265m, 100% mersereeritud puuvilla). Peenem küll, jah, aga õnneks ei jäänud häirima. Heegelnõel nr 1,5.

Kleidi mõõdud ka. Ümbermõõdud: alumine äär 67 cm, kaenla alt ehk rinnaümbermõõt 48 cm; õlast alumise ääreni 47 cm. Peaks olema paras umbes-täpselt 70 cm (+-5) pikale ja ~9500 g lapsele.

Majanduslangus? Ahah.

Võiks arvata, et kauaräägitud ja -oodatud majanduslanguse ajal on klient kuningas. Uutes rõivastes või mitte, aga vähemalt ise nähtav ja oodatud külaline. Aga üha enam tundub mulle, et vaatamata maailmalõpu ettekuulutustele ja Eesti panga seletustele läheb vähemalt kodusisustuse sektoril praegustes tingimustes enneolematult hästi.

Siinkohal võiks ehk olla paslik vana asja meelde tuletada ning loota, et nägemine ootamatult ei halvene. Kaks aastat tagasi, ehitusbuumi tipphetkedel, kui köögimööbli järjekord oli vähemalt kolm kuud kui mitte enam, palusin hinnapakkumisi mitmetelt tootjatelt. Kahes neist käisin ise kohal, ülejäänutele saatsin e-maili. Sealjuures andsin kõigile sama lähteülesande ning isegi joonise ette. Tulemuseks oli, et 16st firmast saatsid oma pakkumise 5. Üks täpsustas andmeid ning seejärel enam ühendust ei võtnud. Kaks (Fennica ja Idema, et nad nüüd igavesti häbimärgistatud oleksid :p), mille esindustes ma isiklikult kohal käisin, olid muuseas selle enamuse hulgas, kes pakkumist tegema ei vaevunudki.

Seoses remondiraha lõppemisega ning köögimööbli ilmselge ülehindamisega tootjate poolt sai mööbel ise tehtud. Kui kõige odavam pakkumine firmadest oli 50 tuhat krooni, saime ise tehtud 10 tuhandega (kui nüüd uksed kunagi saaks, siis kogumaksumus umbes 13 tuhat). Rassimist oli muidugi rohkem. Ostsime nimelt mdf-plaadid Decorast (valged, enam pole neid seal kahjuks näinud), lõikasime ise ketas- ja tikksaega mõõtu ja värvisime seinavärviga :p üle; töötasapinnaks sai Bauhofist kase liimpuit ning mööblijalad ja sahtlisisud/korvid/karussellid Mööblifurnituurist. Proovisime küll ka lihtsama vastupanu teed minna ning detailid tellida juba mõõtulõigatuna, ent peale kolme meeldetuletust hinnapakkumise saamiseks detaile tootvast firmast saime vihaseks.

Küll aga ei jätkunud meie optimismist kapiuste valmistamiseks, mis oleks pidanud ikkagi väheke elegantsemad olema. Need jätsime tegemata kuni tekib uus viitsimine asjaga tegeleda. Nüüd see viitsimine lõpuks tekkis, kuid tundub, et firmade suhtlus- ja klienditeeninduspoliitika on jäänud ikka sellessesamasse kahe aasta tagusesse kõrghetke kinni.

Saatsin e-mailid hinnapalvega kolme firmasse - EEK Trade, Sandores ja Velldoris. EEK Trade hiilgas pakkumisega järgmise päeval, mis muuhulgas oli ka mõnisada krooni odavam Sandorese omast paari päeva pärast. Velldoris ei reageerinud ka meeldetuletusele. Seega sai otsustatud, et EEK Trade sobib meile küll, majanduslangus ikkagi ja puha. Mõõtsime kapid piinliku täpsusega üle, arvutasime sinna ja tänna ning saime täpsemad mõõdud, mille taas e-mailitsi saatsin palvega teha ettemaksuarve uutele mõõtudele. Vaikus. Peale nädalat ootamist saatsin meeldetuletuse. Õnneks seda märgati ning saabus tellimuse kinnitus (mitte ettemaksuarve, ma rõhutaks siinkohal), mille koostamise tähtaeg oli nädala eest, ettemaksu summa täpsustamata ja all kaks olulist märkust: esiteks tellimuse muutmine erandkorras lubatud 1 tööpäeva jooksul ehk siis ammu enne, kui ma kinnitust näha sain ning teiseks tarnimise tähtaeg 30. detsember 1899. Ja selle all karm järelmärkus, et peale tarnetähtaja saabumist pean ma 5 päeva jooksul kraamile järgi tulema, muidu hakkavad tiksuma hoiutasud 25 eeku päevas. Ma pole siiani julgenud arvutama hakatagi, kui palju mulle seal juba hoiutasusid tiksunud on; räägime siinkohal ikkagi üle-eelmisest sajandist... Saatsin uue e-maili palvega täpsustada ettemaksusumma ja tarnetähtaeg. Nädala pärast meeldetuletuse. Kolm nädalat on möödas.

Kas nüüd minna firma kontorisse ja sarkasmil lennates paluda tellimusega tegeleda või paluda Sandoresel ettemaksuarve vormistada... Et siis nädalaid seda oodata...? Või äkki läheb paremini? Oeh. Raske on kohe see majandussurutis...

Kardin - see on imelihtne

Seoses külma, vihmase ja kõleda sügise saabumise ning päikesevalguse kadumisega sai lõpuks otsustavalt käsile võetud põmpsiku tuppa kardinate tegemine. Noh, et päikesekiired :p ruloo ja seina vahelt otse voodisse sisse ei piiluks.

Töölt tulles tegin salaja kiire kõrvalepõike kangapoodi Sepa keskuses - Eesti Tekstiil nimeks - ja pean ütlema, et sealne valik ületab minu arvates kõik teised poed kardinakanga valiku osas. Võrreldes Abakhani ja Kangas&Nööbiga on seal palju huvitamaid asju ja hinnad on ka täiesti normaalsed (kui mitte paremad). Lisaks, asudes mitte pärapõrgus, vaid selle kõige tagumises niiskeimas taskus (eih, see pole minu väljend; tänud Teet Jagomägi'le ühe mu lemmikuima kujundi eest, mida ta küll kasutas Tartu linna kohta), on müüjatel aega otsustusvõimetu kliendiga piiiikalt-piiikalt tegeleda.

Pika piidlemise tulemusena sai otsustatud naturaalvalge paksu kanga kasuks, mis veidi rulooga sarnast linasemat välimust omas. Muuseas, müüja poolt pakutud kõrgus lae alt aknalauani ca 170 cm oli parem pakkumine kui minu oma. Ma pakkusin akna kõrguseks 120, aga tegelikult on nii madal ainult ülemine katusealuse aken; mujal on hoopis 140. Seega kodus kangast akna ette riputades avastasin oma pettumuseks, et radiaatorini teine mitte ei ulata, vaid ikkagi vaid aknalauani. Mida ma ei tahtnud. Aga no eks näeb, kui kardinapuu üles saab. Ehk ongi hea, ei saa kardinat nii palju sikutada siin mõni... :)

Kangas pakitud, küsis müüja veel, et kas ma kardinapaela ka soovin. Eee... mmm... kardinapael...? Tunnistasin ausalt üles, et pole kunagi kardinaid õmmelnud, et kas seda võib vaja olla? Ja mul on kohe hea meel, et tunnistasin. Sest kardinapael on üks ütlemata mugav asi. No ma räägin, et käsitöö on nii lihtsaks ja mugavaks tehtud tänapäeval, et ainult ette- ja kättevõtmise asi. Kardinapael on siis selline asi:

Suhteliselt jäik pael, millel sees jooksevad nöörid (saab volte tihedalt sisse) ja on pisikesed aasa riputamise kohad ka sees.

No ülimugav, hakka või teistesse tubadesse ka kardinaid tegema. :)

Aga et kuidas teha? Võtad kanga, lõikad mõõtu, palistad küljed. Müüja ütles, et enne tuleb vabrikuserv ära lõigata, aga ma siin keerasin oma kangast mitut pidi käes ja otsustasin, et see tegevus sõltub eelkõige kanga paksusest. Kuna mul oli üsna paks kangas, ei olnud jäikusel vahet. Õhemal ilmselt võib tõesti liiga kange palistus muidu jääda. Alumise serva palistasin ka, niimoodi laialt (mingisugune mälestus Jyskis nähtud kardinast nagu oli, et all oli lai palistus - ehk jälle voogavuse jaoks...?). Ülemisel serval triikida umbes cm jagu kangaäärt topelt ja siis õmmelda kardinapael selle külge kinni. Mõlemast paela äärest. Ja see ongi kõik.

Kui auto ja aja jälle saan, siis vist hiilingi uuesti ja teen mõnele teisele toale ka kardina ära. :) Käsi nüüd soe, viimased õmblused peale mitmeaastast õmbluspausi said päris sirged juba, peab ikka sama soojaga edasi laskma.

Edit 04.10.08

Lõpuks, peale kõigest nädala kestnud närvidele käimist sai need kolm kruvi lakke keeratud ning kardina üles. Selline näeb välja: