Paar asjakest veel

Kontrastiks taasikasutusele tegin eile õhtul veidi väärtuslikematest komponentidest kõrvakaid. Mageveepärlid, bali metall, swarovski rombid ja valge korall.
Swarovski liblikad ja rombid, bali metall ja valge korall.

Itimehe unenägu

Seekord on tegemist totally recycle kõrvakatega. Ega seda mobiili nii lihtne lammutada olnudki, sest õiges suuruses kruvikeerajaid mul polnud - sai rohkem toore jõuga lähenetud. Trükiplaadi mahalammutamiseni see muidugi ei viinud; selle jaoks oleks siiski mingeid kruvikeeramise abivahendeid tarvis. Helmed pärinevad põnni ülehelmestatud teksadelt, mis minu taluvuspiiri ületasid ja seetõttu kõigest läikivast ilma jäid. Et siis recycle (eestikeelne sõna taaskasutus on nagu kuidagi liiga maalähedane ja ei tundu minu udupeenete kõrvakatega kokku minevat :D ).

Kevadistel teemadel rääkides - kas pole mitte funktsionaalsed kõrvarõngad, et esimestel kohtamistel selge signaal anda, kumba kõrva kavaler sosistama peaks. :D No ja muuhulgas said lapsele lõpuks ometi uued tudusokid tehtud. Pildil peaks olema vist kolmas katse. :D Algsilmade arvu määramine on jätkuvalt mu kirstunael, aga vähemalt sain ma endale ka ühed sokid. St ühe soki, sest teist ei ole viitsinud siiani lõpetada. Nagu ikka... :D

Nigu seeni peale vihma

'tea n'd, kas tegemist on kevade tuleku, üleüldise koguaegonkiirejasiismajõuanpaljuärateha seisundi, žen-ženi vitamiinide lõpuks kohale jõudnud mõju või millegi veel muuga, aga igatahes tekkisid eile veel ühed kõrvakad. Nojah, eksole... kõrvakate tegemine ei võta suurt miskit aega ka muidugi. :D Värvitud mageveepärlid, tibetian hõbe (mis selle nimetus eesti keeles küll peaks olema?) ja üks pisitilluke swarovski eelmises postituses poole sõnaga mainitud tellimusest.

Ja üleüldse peaks tarvikuid juurde tellima. :p Sest pärlite jaoks olid mu hõbedased helmenõelad kõik liiga jämedad; mõnest üksikust surus läbi. Mingisugused bijoux'ist tellitud pisitillukesed musta värvi nõelad olid nende jaoks perfektsed. Ei tea, miks ma tookord küll hõbedast värvi ei tellinud...

Julge hundi rind on karvane

Üle pika aja tellisin endale helmeid ja vidinaid juurde. Nagu ikka läks käest ära, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. :D Hoopis sellest, et tellimuse hulgas oli ka swarovski ripatseid ja helmeid. Esimesed ripatsid sain kätte ja juba paar päeva sügeles, et teeks neist planeeritud kõrvarõngad ära. Vaatasin ühest küljest ja teisest. Siis kolmandastki. Ja ei suutnud leida ühtegi ideed, kuidas neile mingit lisaväärtust anda lisaks konksu lihtlabasele külgeriputamisele.

Selle asemel testisin hoopis, kuidas kunagi ammu-ammu Mdm-Beadalot käest hangitud pesades swarovskeid/preciosasid mingi aluse peale kinnitada. Aluseid mul nimelt pole ja iga helmekübar lamedaks virutamist ei kanna välja ka. Peale mitmeid katseid tulid välja ülinunnud roosid. Üsna rasked, kuna on tibetian silver helmekübaratega tehtud. Seetõttu oli nende kinnitamine ka üks igavesti keeruline töö - kippusid lehekese liiga taha suruma ja ise värvidega maa poole jääma.

No igatahes lõpuks sai valmis. Minu kõige esimene kristalli sisaldav töö. Täiesti nunnu. :) Kristalli värv on siam. Leheke on tegelikult hõbedane, peegeldab aluselt värvi lihtsalt. :)

Välkreportaaž

Täiesti värske kraam, lausa siputab veel. :D

Hetkel ikka veel kestval põngerja uneajal tuli isu mõned vanad proovijupid eest ära saada. Jupike heegeldatud ussi ja teine jupp ema vana kaelakeed said kokku käevõruks eelpainutatud traadil. Teine proovijupp on ndbele (oli vist? kontrollin järgi, kui aega jääb) tehnikas katsetus. Kaelakeeks ilmselt liiga oranž ja mitmed jätkukohad liiga nähtavad (no minu silma jaoks vähemalt), käevõrus ei häiri. Eelpainutatud traadil.
Ja eilne söök. Lihtsalt stiilinäide "külmkapi ringvaate" teemal. Üleeilsed keedetud makaronid, sügavkülmast kukeseeni ja spinatipuru. Kastmeks peale veidi kauaks seisma jäänud majonees, hapuks läinud piim, paar muna ja natuke jahu. Ahjuvormi sisse ja küpsema. Ise ka imestasin, et midagi välja tuli. Sageli ei tule, olgem ausad. :D Aga ma lihtsalt ei suuda toitu prügikasti loopida.
No lihakübetki sees pole, nagu herr Iss ära märkis, aga ma võin vabalt vahel ka ilma hakkama saada.

Inventuur

Jaanuari alguses sai koos põnniga tehtud ka ammulubatud käsitööpunkri inventuur. Pilt enne:
Pilti "pärast" mul hetkel polegi, sest tegelikult sai suure töö ja vaevaga korda vaid kõige ülemine riiul. :D Ja nüüd on seegi kergelt jälle sassi läinud. Aga no vähemalt on orienteerutavam kui varem. Alustasin eeltöödega juba varem, nimelt tegin varraste hoidmise koha. Aluseks on Tiimarist ostetud lauakate, selle küljes vanast linikust ribad ning pits on ülejääk kinkepaelast (jälle Tiimari).

Ja nüüd hunniku seest leitud poolikud tööd. :) Tunnistan ausalt, vahepealse kahe kuuga pole ükski oluliselt rohkem valmis saanud. :D

Kombekas põnnile. Lõige tundus kahtlane ja veekindlust ei osanud ma ka kuidagi tagada. Siiamaani kokku õmblemata. Õmblusmasina kasutamine ongi kuidagi komplitseeritud - lapse uneajal ju ei saa, ärkveloleku ajal ammugi mitte.

Sellest pidi algselt tulema pontšo, aga nüüd kaldub vist kampsiku või vesti poole. Värvid ja lõngad meeldivad mulle endiselt väga-väga, peab vaid välja mõtlema, mida ilusat ja kasutatavat sellest teha saab.

Fake-a-gamo (see on ühe kuulsa disaineri käekoti do-it-yourself versioon :) ). Jäi pooleli ülemise osa heegeldamisel. Tegelikult võiks ju ära ka lõpetada, ei ole eriti palju enam teha. :) Siis saan õpetuste viited ja ringis õpetuse (netis oli vigadega) üles panna.

Sokkidele uue tallaosa kudumine. Ülemised otsad on korralikult vildis, alumised aga (kuna on õhuke täisvillane, iseenesest väga mõnusad soojad sokid) täitsa augulised. Ühed sokid niimoodi juba parandasin, aga kuna tegin jälle ühekordse villasega, siis poole aastaga tudusokkidena olid taas täitsa augulised - nüüd siis lisasin tugevduseks niiti.

Haapsalu salli hale vari ehk väike pitsisallike. Mõtlesin, et alustan tasa ja targu ülilihtsa mustriga ja oluliselt väiksemas mõõdus sallikest. Hea, et nii mõtlesin. See tähendab - tegelikult ei ole üldse vahet, isegi seda väikest asjakest ma ei saa ega saa valmis. :D Ju siis pole päris minu teema... Äkki kunagi ikka lõpetan ka. :)

Veel ajaloost

Nüüd jõudsin ma lõpuks pildid ka oma fotokast ära tõmmata ja avastasin, et sellega polnud ma tegelenud jõuludest saati. Puhtalt laiskusest. :)

Mullune kingitus suguvõsa vanemale naisgeneratsioonile:

Šokolaadi-kreegimoos (kreegid, suhkur, šokolaad, minu retsept) - šokolaadi maitset pole eriti tunda, aga lõhn käib küll üle pea. :)
Kookosemesi (retsept selles blogis) - jäi minul ikkagi vedel mis vedel ja mingi kahtlane lõhn ka küljes. Ei teeks rohkem.
Laimidžemm (retsept sellessamas blogis) - väga efektne, tarretus suurepäraselt. Üsna mõrkjas muidugi, et kus seda just kasutada saab... Ise kasutasin jõulukalkuni maitsestamisel. :) Päris vahva omaette siiski.
Aprikoosivõie (jälle siinsamas) - jälle täitsa mõnna asi, ainult minu maitse jaoks nõksa liiga rammus. Pannkoogi peale sai söödud siiski isuga.
Sibulamarmelaad (jah, ikka siinsamas) - väga meeldis, lõhn ainuüksi oli super. Kasutasin lasanje sees ka, ülimõnna (herr Iss muidugi ei hinnanud eriti seda magusat kõrvalmaitset).

Mälestused suvest

Väljas jätkuvalt kuhjuvaid lumemägesid vaadates ja nentides, et enne jaanipäeva vist rohelist muru näha ei saa, tuleb oma hinge soojendada piltidega eelmisest suvest. No tegelikult sain ma need pildid alles nüüd telefonist arvutisse tõmmatud, sest läpaka ja telefoni omavaheline ebasümpaatia oli kasvanud sellistesse mõõtmetesse, et pidin vahekohtuniku, st itimehe appi paluma.

Esmalt mitte nii tapvalt kõrged peenrad, kuhu ma oma kallid triibulised ja värvilised köögiviljad kasvama panin. On mõte, et põhimõtteliselt võib neid igal aastal veel kõrgemaks tõsta, sest praegu kippusid usinamad teod siiski peenrale saama. Ilmselt ei unune iial see hetk, kus õhtul oma nuikapsaid piiluma läksin ja kuulsin, kuidas peenral käib krõmps-krõmps. Whataaaaa...? Krõmps-krõmps. Lähemal uurimisel selgus, et üks limukas oli peadpidi kenasti kapsa sisse söödud auku roninud ja lasi seal kahe suupoolega. Ikka krõmps ja krõmps, täiesti arvestatavate detsibellidega... Aga meil muidugi on uhked limukad ka (postituse allumises pooles poseerivad).

Kuna ma olen laisk ja lohakas, eelkõige aga laisk, siis ei viitsinud ma murukamarat välja sõeluda. Selle asemel keerasin peenra piirkonnas kamara suurte tükkidena tagurpidi. Seejärel sõelusin kompostihunnikust mulda peale, nii et servani sai. No üldiselt võib nentida, et töötas küll. Muru igatahes läbi murdma ei hakanud. Jälle hulk laiskust ära petetud. :D

Pildid 25. aprillist ja 17. augustist. Ühtlasi jõudis naaber endale uue kuuri ehitada. :D
Teine suurem projekt oli lapsele mängumaja ehitamine. Vastavalt herr Issi patoloogilisele põhjalikkusele korraliku vundamendiga. Põhjalikkus läks nii põhjalikuks, et katuse saime talveks peale, aga seinasid veel ette mitte. Ühtlasi on alumisel pildil näha, kes põhilise töö tegi. :D

Ja lõpetuseks pildikesi loodusest.

"Oks"

Ja teised issanda loomakesed.

Palju õnne mulle ja naistele

Mu sünnipäevapidu oli lähenemas. Tutika romantilise ja tütarlapseliku (mida vanemaks, seda neiumaks... :D ) kleidi juurde ei olnud sobivaid ehteid. Aega oli kahjuks jäänud ainult pool tundi, seega käevõru oli kõik, millega hakkama suutsin saada. Vahelduse mõttes on tore teha mõni vähemambitsioonikas asjake, mis pealegi niiiiiii nunnu välja tuli. Peaks kaelakee ka juurde leiutama. :)

Kusjuures inspiratsioon - see tuli Barbie ajakirjast :D, mis pidevalt ilmselt mu põnni jaoks postkasti tekib (tõenäoliselt tänu naabrite kontaktidele trükitööstusega).

Kaunist naistepäeva ka! :)

Siin ma olen!

Jõuan veel napilt-napilt head uut aastat soovida. Tulgu see aasta ikka ja alati veelgi parem kui eelmine!

Plaanisin aastat alustada suurejoonelise käsitööpunkri inventuuri ja koristamisega ning see plaan on veel jätkuvalt jõus. Pole veel lihtsalt julgenud pildistama asuda, sest see saab kole olema. :D No vähemalt tegin varrastele juba ammu alustatud hoidiku lõpuni valmis ja esimesed kola vahelt välja kukkunud vardad on endale kindla pesa leidnud.

Muu tegemise kõrvalt avastasin aga, et mu roosakas kuubikuline komplekt on teadmata kadunud. Ma muidugi pole hetkel sugugi kindel, kas see on läinud kingituseks, kellelegi kandmise laenuks või olen ta lihtsalt ise väga hästi ära paigutanud. :) Ühesõnaga - otsima hakkasingi ainult seetõttu, et mu õel oli kellelegi kingitust vaja. Sellist roosat. No ei saanud just paduroosa, aga muudmoodi mõnusate värvidega komplekt. Ja kuna kuubikud olid kõik ära sorditud, tegin paar värvinäidist/kõrvarõngakomplekti. Kuubikute kõrval on üks vanem katsetus ka, mille poolikute ehtetööde karbist leidsin. :)
Otse ehetele suunatud päevavalguslamp on mõlemal pildil värvid täiesti metsa keeranud. Katsusin vähemalt ehete toonid enamvähem õigeks keerata; taust on jätkuvalt müstilist tooni.

Edit: valgustasakaalu sättimisega said pildid oluliselt inimlikumaks, vahetasin vanad pildid välja. :)

Jõulud on söömiseks

Aga et südametunnistusele koputada ja no selleks ka, et lingid endal ära ei ununeks, veidi seaprae-hapukapsa trajektoorilt eemale.

Esmalt üks pildike laisa looma sup... ee salatist (jah, meil käib Lotte hommikust õhtuni - aga küll on nüüd mugav koduseid toimetusi teha :D ). Tehtud kõigest sellest, mis kappi seisma jäänud ja mida mu rotihing (see on vist geneetiliselt kaasa antud mu ema ja vanaema poolt, kes ongi roti aasta lapsed mõlemad, sest mina oma kuke-kalaga ei tohiks küll ühtegi tähemärgilist näidustust selleks omada) ära visata ei luba. Guacomolest jäi üle mõnusalt üli(e)küps avokaado; tortilladest lehtsalatit. Kirsstomatid ostsin juba mõne päeva eest, aga muu söögi kõrvalt jäid kurvalt kappi konutama. Oliivipurk oli ka juba mõned õhtud tagasi näksimisest üle jäänud. No ja lisaks mu standard-musta-päeva varudest veidi fetat ning uus lemmik - kõrvitsaseemned (mis on muide suurepärased koos õhukese näkileiva ja sinihallitus-toorjuustuga). Oliivõli, veiniäädikat, veskist pipart. Ja ausõna, kui söödud sai, ütlesin endale kõva häälega "Aitäh, väga hea oli!". :)
Südametunnistus ära koputatud, nüüd veidi tortilla-õhtu erist. Kuna Toidutare salsa retseptid oli kuidagi valed ning kuigi herr Iss üritas mind ära rääkida, et misasja ma jälle jaman, ostame parem purgis, kaotasin ennast netiavarustesse. Mis tasus ennast seekord täiega ära. Youtube'st leidsin sellise kasutaja nagu ChefTips. Mida sealt siis ka leida on? Vaadake ise:

Ülivägahea salsa, mu uus arm. Ei, see pool kruusi jalapenot pole mõrv, täpselt parajalt õhetav.
Guacomole, mis täielikult ravis mu foobia antud toidu suhtes - see tekkis peale üsna äpardunud Nigella rocuamole katsetust. Mis kõige hämmastavam - avokaado seeme TÕEPOOLEST hoiab segu pruuniks minemise ära, pool ööpäeva vähemalt. Kolm päeva hiljem viimase pera peal siiski enam ei töötanud. :)
Tomatisupp, mille tahan kindlasti ära katsetada.
Lahe ja raudselt maitsev kõrvitsasupp kõrvitsa sees.

Lisaks veel palju retsepte, mille seast kindlasti leiab veel midagi mõnusat.

Hooaeg

Juba paar nädalat tagasi paluti mul paari jõulukingi tegemise juures abiks olla. Mõlemad kingid olid emadele ehk siis veidi vanematele daamidele. Esimese ehte põhiline pilgupüüdja on teokarp, mille õpetus asub Isetegijas. Lisaks veel ka liitpärleid, mille õpetuse sain Psiho_de_Lika blogi kaasabil omakorda sellelt lingilt.

Piltidega ei jõudnud põhjalikult vaeva näha, sest kõigele kulub kuidagi rohkem aega kui minu peenelt planeeritud programm ette näeb. :) Juba sellegi viie minuti kulutamine tundus millegi väga olulise arvelt tulevat. :D Ja vannitoas on meie maja kõige valgustatum koht, nagu näete.

Teise ehte peamiseks murelapseks kujunesid peyote lehekesed, millest on tehtud ripats/pross. Nimelt ei suutnud ma oma olemasoleva õpetuse najal kuidagi asjast jagu saada - tegin nagu küljed täpselt samamoodi, aga lehe eri pooled tulid erinevad. Otsisin netist uue õpetuse ja leidsingi sellelt lehelt. Üritasin sellegi järgi teha, aga jälle ei tulnud päris õige. Siis loobusin õpetuse lugemisest ja võtsin asja lihtsalt loogiliselt käsile - teada on ju, mis kujuga olema peab, peyote põhivõte selge - järelikult tuleb helmeid lisada nii palju, kui vaja, mitte nii palju, kui ette nähtud. Viimases õpetuses ongi viga selles, et kui esimesel (part 4: kahandusega lõppeval) real tuleb tõesti 6 helmest vahele lisada, siis järgmistel juba 5 (part 5: õpetuses on, et 6). Või siis on mul jälle miskine oma pahupidi võte, mis ametliku teooriaga kokku ei lähe. :D No nagu kudumiselgi...

Suurem rist ja viletsus oli ka lehekeste prossile kinnitamine, sest lehed on siiski pigem elastsed, mitte jäigad ja kippusid väga ära vajuma. Ja tegelikult tahtsin ma lilleõie teha - sellise täidisõie, aga 3+3 kroonlehte on selle jaoks ilmselgelt vähe. Prossiga oli nii suur häda, et pidin öise magamispausi võtma, et hommikul värske peaga asjale muudmoodi läheneda. Sain lõpuks hakkama. :) Ja kui lehtede tegemine käpas, siis tegelikult on need ülimalt efektsed, mõnusad teha ja muidu lahedad asjakesed. Teen edaspidigi.

Vigade parandus

Eelmise postituse ajateemaline ohe tuletas meelde, et ma pole ju oma ogalala katsetust üldse demonstreerinud. Siin see on. Veidi õhem kui päris õige rikkalik ogalala peaks olema, sest mul said seda värvi seemnehelmed otsa (peaks olema vähemalt 2x 40 g pakk, veel parem kui 3x). Vot see on ka selline töö, mida võib ikka mitu head nädalat õhtut teha.

Uus lemmik

Vennanaise sünnipäevaks hakkasin targu varakult valmistuma. :) Nii nädal enne mõtlesin, et teeks talle ühe vinge ussi - sellise kaks meetrit pika, et saaks ikka igat moodi kaela/puusa ümber mässida. Mõeldud-tehtud, hakkasin aga hoogsalt helmeid niidile ajama... üks õhtu... teine õhtu... kolmas õhtu... Siis otsustasin ümber, et ei aja tervet kahte pakki, suurem osa ikkagi juba niidil. Heegeldasin natuke maad, st paar sentimeetrit randmed naksumas nii mis kole ja sai selgeks, et seda ussi ma küll kuidagi valmis ei saa õigeks ajaks. Statistika: helmeid ajasin niidile umbes 5 puhast täistundi.

Öine loomepuhkus ja päevane netis surfamine. Tuli uus mõte teha peyote põimingus lai käepael. No midagi sellist. Valisin tükk aega mustrit ja olemasolevast värvivalikust helmeid ning hakkasin hooga pihta. Hoog kestis nii kella kaheni öösel, kui isegi minu väsinud silm hakkas seletama, et pael kisub igast otsast ja pole piisavalt hea kvaliteediga. Läksin magama väikese murega, sest jäänud oli vaid üks vaba õhtu ning päris ära kurnata ka ennast ei tahaks, st mitu ööd järjest magamata oleks edasiste plaanide suhtes raskendav asjaolu. Statistika: punusin üle 4 tunni.

Öösel puhkust ei toimunud, sest tsikil kõht valutas. Päeval netis surfasin ikka. :) Ja leidsin järgmise õpetuse siit, mille keegi hea inimene oli üles riputanud, aga nüüd ei suuda ma enam sellele heale inimesele viidet leida. Algus oli küll veidi keeruline, sest õpetuses ei olnud seda selgelt üles joonistatud, aga leiutasin miskise mooduse ja sai täitsa hea. Et õhtut säästa, käisin lõuna ajal kodus asja kallal nokitsemas. Ja see edenes oluliselt kiiremini, paela osa sai tehtud umbes 3 tunniga + kinnitus (samuti peyote põimingus).

Kõrvarõngad tegin ka, aga need kinkisin enne ära, kui pilti sai. Ehk saan kunagi külla minnes pildi tagantjärele lisada. Käevõrust õnnestus pilt saada tänu sellele, et kingisaaja ranne on veel saledam kui minu oma ning võtsin võru kohe sünnipäevalt tagasi koju kaasa, et seda kitsamaks teha. :) Kingirõõm jäi üürikeseks, võiks öelda. :D

Aga tehnika mulle meeldib, edeneb mõistliku kiirusega ja näeb ülinunnu välja. Reaalsuses jätab rohkem tugevakoelise pitsi mulje. Täpselt õpetust ei järginud, sest ilmselt olid mul teises mõõdus helmed - õpetuse järgi oleks liiga suured augud tulnud keskele.

Ja statistika oli lihtsalt selle jaoks, et nentida - käsitöö on ikka üks kole ajamahukas tegevus. Täiesti müstiline, kuidas mõned tulistavad usse, ogalalasid ja peyotesid nagu varukast!

Jõuluaeg läheneb

Jõulukuu lähenedes on vaja teha mitmeid olulisi otsuseid.

Esiteks - kas lapsele on juba päkapikku vaja? Sai otsustatud, et ilmselt ikka on - ta suudab juba kenasti asjast rõõmu tunda.

Teiseks - peab tegema päkapikusussi. Idee on täiesti olemas, aga Lõunakeskuse Tiimari oli punasest vildist paljas. Pean veel teisi poode väisama või kodused muuvärvilised varud hakkama panema.

Kolmandaks - ja mida ma siis sinna sussi sisse panen? Pole siiani õrna aimugi. Komme meie majas eriti pole ja no ausalt öeldes ega need eluks vajalikud ka ole. Küll on hea rääkida, kui ise üsna kommi-isu-vaba inimene olen. :)

Neljandaks nägin poes hiiglama vahvaid Muumide ja Puhhidega jõulukalendreid. Jäin aga mõtlema, et tjah... Kuidas ma suudan neiule selgeks teha, et üks aken päevas. Kahtlustan, et eriti ei suuda. Jääb siis ainult päkade peale. :)

Viiendaks on vaja leida toas koht jõulupuule ja arvestades asjaolu, et selle jaoks tuleb ümber ja minema tõsta kappe, lõpetada remont ning keldrist alustades panipaiku koristama hakata, olen ilmselt juba hiljaks jäänud. Praegusesse tuppa kuuske igatahes ei mahu. No näis.

Kuuendaks nägin Isetegija foorumis jõuluehete koostegemist ja päris mitmed tundusid nii armsad, et tahaks teha. A selleks on ilmselt ikka puud ka vaja, mida ehtida. :)

No igatahes seitsmendas punktis jõuan sinna, kuhu jõuda tahtsin ehk heegeldatud kuuseehted tundusid täiesti parajad olevat ka kõrva riputamiseks. :) Heegeldatud koos hõbeniidiga (pole jah näha, nagu ikka) ja pva-tatud. Päris nunnud. :)
Ja kui juba niikuinii olin tangid-asjad välja kangutanud, siis sai mõned asjad veel teha. Sellised mugavad, toorikutest ehtekesed. Tillukesed kõrvarõngad ja käe... ee... kett, mitte võru, ma ütleks.
Ja veel ühed kõrvakad, mille ilu ongi täiesti sobimatult suured kassisilmsed munad. :) No lihtsalt tundus, et need peavadki sellised suured olema.
Over and out.

How (not) to decorate

Ah et mis see siis on? Need siin on minu otsustusvõimetuse viljad. Nagu kunagi mainitud, vajas tuba katteid erinevate riiulite-riidepuude ette. Otsustasime, et kardinad on kõige lihtsamad ning teostatavamad lahendused arvestades kaldseinasid ja muid katusekorruse rõõme. Otsustasin esimese hooga, et kuna toolide (panoraamil vasakul) jalad on tumepruunid, soovin just seda tooni tuppa rohkem sisse tuua. Hetkel on magamistoa näol tegemist maailma kõige plassima helebeeži unelmaga. Ostsin tumepruunid kardinad ära. Laotasin laiali. Otsustasin, et ei sobi. Laotasin uuesti. Mõtlesin, et aktsenti on ikkagi tuppa vaja. Riputasin üles. Ei suutnud enam üldse otsustada.

Siis tuli mulle meelde tore saade kanal 11 pealt (vt pealkiri), kus toa foto kenasti üle sikerdatakse, et näha, kuidas kujundus istuma hakkab. Seega - fotokas kätte, panoraamvõte peale (mida ma jätkuvalt kasutada ei oska, seega mõttetu liigutus tegelikult :) ) ja pilte tegema. Ei teinud neid isegi samast punktist, aga kleepisin vaba käega kokku ja puhastasin mõned kohad ülevaatlikumaks (nt voodi oli muidu pool pildist - tegin kitsamaks). No ja siis värvidega möllama. :) Kasutan muide pilditöötluses Gimp'i, mis on vabavara ja mille võimalustest ma umbes 5% omandanud olen. :D

Kokkuvõte - pruun peab jääma. Muidu on pilt jätkuvalt plassimast plassim. Aga mis värvi selle kõrvale lisada? Jube, olen veel otsustusvõimetum kui enne. Hetkel on (vist) poolehoid viimasel, sini-sinisel variandil - seda enam, et täpselt seda värvi kangatükk kastis ootamas on. Või äkki punast? Erkroosat? Rohelist...? Help!

Vahepala

Suured tööd on ikka jubedad. Teed ja teed ja valmis ei saa. Blogis ka täielik vaikus. Hakkasin nimelt kuduma pitssallikest (jep, isegi mitte haapsalu - seda ma vist kooksin eluaeg) ja praeguseks on hädised 40 cm kootud. Sealjuures olen vist kuu aega üle päeva veidi asjaga tegelenud. Jube-jube-jube, kui kaua aega võtab. Haapsalu sallide kudujad on küll üliinimesed! Lisaks tegelen ühe koti viimistlemisega, loodan ikkagi kunagi valmis ka saada.

Aga nüüd teema juurde tagasi tulles - eile õhtul viskas jubedalt üle, et ükski asi valmis ei saa -võtsin siis hoopis kõrvarõngad kätte. Kindel asi, mis ikka valmis saab. :) Ja kuna isu oli peal, tegin mõlemale käevõrud ka juurde. Kuid isegi nende paari pisikese, väga lihtsa asjaga tegelesin nonstop lapse magamapanekust Transporteri filmi lõpuni ja veerand hilisest CSI'st takkapihta. Kokkuvõttes - kaks ja pool tundi. Olgu-olgu, poole silmaga vaatasin telekat ka ikka. :)

Aga vähemalt oli see kaks ja pool tundi puhast rõõmu ja naudingut. :) Tulemused siin.

Pildil pole küll eriti näha, aga kuna kasutatud on fire polished helmeid, sillerdavad ehted väga ilusasti.

Ikstriim meikõuver

Kui kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis eiteagikuidastäpselt sattusin sellisele huvitavale lehele nagu Purse Blog. Vaatasin mis ma vaatasin neid kotte, eriti aga nende ulmelisi hindu, ja hakkasin huvi pärast kotte uurima sellise pilguga, nagu "tehtav", "no kui veidi sättida, siis saaks hakkama", "ahhaa, näe, tollest vanast kotist saaks sama teha" ja nii edasi. Ühesõnaga - väljakutse. Kas saaks koduste vahenditega teha endale 2000-doltšise gutšimutši koti? Julgesin võtta seisukoha, et saab - vähemalt midagi sarnast või veel originaalsemat. Igal juhul tahaks proovida.

Soojenduseks haarasin ühe oma vanadest lemmikkottidest, millel kangas nurkadest narmendama oli hakanud (ja seetõttu enam kantav ei olnud) ning harutasin jupphaaval lahti. Vahetasin kanga (seda ma vast ei hakka kirjeldama, kuidas lapse uneajal elektrilist õmblusmasinat käega edasi ajasin, et vaikus mitte häirida - maailma kõige nürim töö :) )ja õmblesin uuesti käsitsi (et naha sisse rohkem auke ei teeks) kinni. Enne oli kott koos linikuga selline:

Ja pärast veidi teistsugune. Kangas iseenesest on mu vanavanaema õe (oli äkki niipidi?) käsitöö, kangastelgedel kootud linik lauale, mis elutegevuse käigus plekid peale oli saanud. Ei olnud eriti kahju kääre sisse lüüa, seda enam, et linikukultuur meie peres hetkel varjusurmas on. Kastides tuustides leidsin muidugi igavese portsu sama vahvaid linikuid, tikitud padjakatteid ja palju-palju muud põnevat, mis kõik käekottideks saaks teha. :)

Kui mu lapsevanem nägi, mille kallal ma tegutsen, tassis ta lisaks minu suurele katkiste käekottide varule veel mõne enda oma ka mulle kohale. :) Et tehku ma midagi. :)

Eks apsud jäid sisse ikka, aga saingi õppida, kuidas edaspidi läheneda ja millega tuleb arvestada. Ja ideid on päris mitmeid, millisest kotist mida teha. :)